Mikromegas

Вольтер
Mikromegas

I PEATÜKK

Ühe Siiriuse täheilma asuka reis planeet Saturnile

Ühel neist planeetidest, mis Siiruse-nimelise tähe ümber tiirlevad, elas silmapaistvate vaimuannetega noormees, kellega mul oli au tutvuda tema viimasel reisil meie väikesesse sipelgapessa. Teda hüüti Mikromegas1 – väga paslik nimi igale suurele mehele. Ta oli kaheksa penikoormat pikk: ma mõtlen kaheksa penikoorma all kahtkümmend nelja tuhandet geomeetrilist sammu, igaühes viis jalga.

Mõned matemaatikud, need avalikkusele alati kasulikud inimesed, haaravad otsekohe sule ja rehkendavad välja, et kuna Siiriuse asukas härra Mikromegas on pealaest jalatallani kakskümmend neli tuhat sammu pikk, mis teeb kokku sada kakskümmend tuhat kuninglikku jalga, ja meie, Maa kodanike kasv on kõigest viis jalga ning meie planeedi ümbermõõt üheksa tuhat penikoormat; ühesõnaga, nad rehkendavad välja, et planeet, millelt ta pärineb, on ilma mingi kahtluseta täpselt kakskümmend üks miljonit kuussada tuhat korda suurema ümbermõõduga kui meie tilluke Maa. Looduses on see kõige loomulikum ja igapäevasem asi. Mõnede Saksa ja Itaalia isevalitsejate riigikesed, millele võib poole tunniga tiiru peale teha, annavad võrdluses Türgi, Moskoovia või Hiina impeeriumidega vaid õige ähmase ettekujutuse hämmastavatest kontrastidest, mis loodus on kätkenud kõigesse olemasolevasse.

Kuna Tema Hiilgus on just nii suurt kasvu nagu ma ütlesin, siis peaksid kõik meie kujurid ja maalikunstnikud kerge vaevaga üksmeelsele järeldusele jõudma, et tema talje võib olla viiekümne tuhande kuningliku jala ringis, mis on iseenesest väga ilus proportsioon.

Mikromegas on üks meie aja haritumaid päid; ta teab palju asju ja on ka ise mõndagi leiutanud: ta polnud veel kahesaja viiekümne aastanegi ning õppis, nagu kombeks, oma planeedi jesuiitide kolleegiumis, kui tuletas ainuüksi oma terava mõistuse abil üle viiekümne Eukleidese teoreemi, seega kaheksateistkümne võrra rohkem kui Blaise Pascal, kes tuletas mängeldes, nagu ta õde väidab, kolmkümmend kaks teoreemi ning kellest sai hiljem kesisevõitu geomeeter ja väga vilets metafüüsik. Noorukieas, umbes neljasaja viiekümneselt, lahkas ta hulgaliselt vähem kui saja jala pikkusi, tavalises mikroskoobis silmale nähtamatuks jäävaid tillukesi putukaid; ta kirjutas nende kohta väga huvitava raamatu, mis tõi talle mõningaid sekeldusi. Tema maa mufti, suur tähenärija ja võhik, leidis raamatust kahtlasi, sündsusetuid, jultunud, ketserlikke ja ketserluse järele lõhnavaid väiteid ning kiusas teda ägedalt taga. Küsimus oli selles, kas Siiriuse kirpude substantsiaalne vorm on sarnane tigude omaga. Mikromegas kaitses end väga teravmeelselt ning võitis naiste poolehoiu; protsess kestis kakssada kakskümmend aastat. Lõpuks laskis mufti raamatu seadusemeestel, kes polnud seda lugenudki, hukka mõista ja autoril keelati õukonda ilmumine tervelt kaheksasajaks aastaks.

Pagendamine õukonnast, kus vohasid intriigid ja keelepeks, ei valmistanud talle kuigivõrd meelehärmi. Ta luuletas mufti kohta väga naljaka pilkelaulu, millest too väljagi ei teinud, ja läks reisile planeedilt planeedile, et, nagu öeldakse, harida „oma vaimu ja südant”. Need, kes reisivad üksnes postvankri või tõllaga, panevad sealsete asukate sõidukeid arvatavasti väga imeks: meie siin oma tillukesel porihunnikul ei mõista ju midagi, mis maistest tavadest vähegi erineb. Meie rändur tundis suurepäraselt gravitatsiooniseadusi ning kõiki tõmbe- ja tõukejõude. Ta kasutas neid nii osavasti, et sõitis koos oma kodakondsetega planeedilt planeedile – otsekui lind, kes lendleb oksalt oksale – kord päikesekiire jõul, kord mõne komeedi abil. Ta läbis lühikese ajaga Linnutee ning ma pean tunnistama, et sealsete arvukate täheparvede taga ei silmanud ta mitte kusagil seda imeilusat taevast empüreumi, mida kuulus vikaar Derham2 väidab end olevat oma pikksilmaga näinud. Ma ei taha sellega sugugi ütelda, et härra Derham nägi valesti, jumal hoidku! Aga Mikromegas, kes on tähelepanelik vaatleja, viibis kohapeal, ja ma ei soovi kellelegi vastu vaielda. Olles tüki aega ringi rännanud, jõudis Mikromegas planeet Saturnile. Nii harjunud kui ta oligi kõige uudsega, ei suutnud ta planeedi ja selle elanike väiksust nähes tagasi hoida üleolevat naeratust, mis kerkib mõnikord ka kõige targemate inimeste huulile. On ju Saturn kõigest üheksasada korda Maast suurem ja sealsed asukad umbes tuhande sülla pikkused kääbused. Esialgu heitis ta oma kaaskonnaga nende üle nalja, umbes nii, nagu itaallasest pillimees Prantsusmaale sattudes Lully muusikat naerab. Aga kuna siiriuslane oli väga arukas, siis taipas ta peagi, et mõtlev olend, ehkki ainult kuus tuhat jalga pikk, et pruugi sellepärast sugugi naeruväärne olla. Ja ta sõbrunes saturnlastega, keda oli algul hämmastama pannud. Eriti head suhted olid tal Saturni Akadeemia sekretäriga,3 väga nutika mehega, kes polnud küll ise midagi leiutanud, kuid oskas suurepäraselt pajatada teiste leiutistest ning tegi üpris kenasti lihtsaid värsse ja keerulisi arvutusi. Lugejate rõõmuks toon siin ära tähelepanuväärse kõneluse, mis leidis ühel päeval aset Mikromegase ja härra sekretäri vahel.

II PEATÜKK

Siiriuse asuka kõnelus saturnlasega

Kui Tema Hiilgus oli pikali heitnud ja sekretär hästi tema näo ligi tulnud, ütles esimene: „Peab tunnistama, et loodus on väga mitmekesine.” – „Jah,” vastas saturnlane, „loodus on nagu lillepeenar, mille õied…” – „Ah,” katkestas teda Mikromegas, „jätke ometi oma lillepeenar!” – „Loodus,” alustas sekretär uuesti, „on nagu blondide ja brünettide daamide ring, kelle ehted …” – „No kuulge, mis on mul asja teie daamidega?” ütles Siiriuse asukas. „Niisiis, loodus on nagu pildigalerii, kus portreed…” – „Pidage!” sõnas rändur. „Ma ütlen veel kord: loodus on nagu loodus. Milleks otsida talle võrdlusi?” – „Et teile meeldida,” ütles sekretär. „Ma ei taha sugugi, et mulle meelditaks,” kostis rändur, „ma tahan, et mind haritaks; ütelge kõigepealt, kui palju on teie planeedi elanikel meeleorganeid.” – „Seitsekümmend kaks,” ütles akadeemik, „aga me kurdame pidevalt, et seda on vähe. Meie kujutlusvõime ületab meie vajadused; kuigi meil on seitsekümmend kaks meelt, rõngas ja viis kuud,4 tundume endale ikkagi piiratuina; kogu meie uudishimu ja meie seitsmekümne kahest meelest tulenevate rohkearvuliste kirgede juures jääb meile veel küllalt aega igavust tunda.” – „Täiesti usutav,” kostis Mikromegas, „sest meie planeedi elanikel on ligi tuhat meelt ja ikkagi pesitseb meis mingi ebamäärane ihalus, mingi rahutus, mis meenutab meile lakkamatult, et me oleme põrm ja et on olemas palju täiuslikumaid olendeid. Olen veidi ringi rännanud; olen näinud surelikke, kes seisavad meist palju alamal, ja teisi, kes seisavad meist võrratult kõrgemal, kuid ma pole veel kusagil näinud selliseid, kel poleks rohkem ihasid kui tõelisi vajadusi ja rohkem vajadusi kui võimalusi neid rahuldada. Kes teab, ehk jõuan ühel päeval maale, kus pole millestki puudus, kuid tänini pole ma niisugusest maast veel kuulnud.”

Seepeale laskusid saturnlane ja siiriuslane mitmesugustesse oletustesse, kuid pärast pikka ja vaimukat, ent kahtlase väärtusega targutlemist olid nad sunnitud faktide juurde naasma. „Kui kaua te elate?” küsis siiriuslane. „Oh, väga vähe aega!” kostis saturnlasest kääbus.

„Täpselt nagu meiegi,” ütles siiriuslane, „ka meie hädaldame alailma, et elu on lühike. See on vist küll üldine loodusseadus.” – „Paraku! Meie elu kestab kõigest viissada suurt päikeseringi,” ütles saturnlane. (Meie ajaarvamise järgi teeb see välja umbes viisteist tuhat aastat.) „Saate isegi aru, et see tähendab surra peaaegu samal hetkel, mil oled sündinud; meie elu on täpes, meie iga – silmapilk, meie planeet – üksainus aatom. Vaevalt oled saanud hakata teadmisi koguma, kui tuleb surm, andmata sulle mahti neid elus proovile panna. Mis minusse puutub, siis ma ei söanda teha mingeid tulevikuplaane; ma tunnen ennast veetilgana ääretus ookeanis. Ma häbenen, eriti teie ees, nähes, kui naeruväärt on minu osa selles maailmas.”

Mikromegas vastas talle: „Kui te poleks filosoof, kardaksin ma teid kurvastada, avaldades teile, et meie elu on seitsesada korda teie omast pikem; aga te teate liigagi hästi, et kui tuleb aeg tagastada oma keha elementidele ja uuendada looduse elu mõnes muus vormis, teisiti öeldes – surra, kui see muundumise silmapilk on käes, siis teeb täpselt üks välja, kas oled elanud terve igaviku või üheainsa päeva. Olen viibinud paikades, kus elatakse tuhat korda kauem kui minu planeedil, kuid veel sealgi kuuldus nurisemist. Ometi leidub igal pool terve mõistusega inimesi, kes lepivad oma saatusega ja tänavad kõiksuse Loojat. Ta on paisanud sellesse universumi arvutul hulgal erinevusi, kuid ka mingi imetlusväärse harmoonia. Näiteks on kõik mõistusega olendid üksteisest erinevad ning ühtlasi üksteise sarnased mõtlemisvõime ja tahtmiste poolest. Mateeria on kõikjal, kuid igal planeedil leidub tal iselaadi omadusi. Kui palju erinevaid omadusi on teie mateerial?” – „Kui te mõtlete omadusi, milleta see planeet ei saaks meie arvates eksisteerida niisugusena, nagu ta on,” ütles saturnlane, „siis neid on kolmsada, näiteks ulatuvus, läbitungitamatus, liikumine, gravitatsioon, jaguvus ja ülejäänud.” – „Nähtavasti piisab sellest piskust kooskõlas kavatsustega, mis Loojal teie väikese eluasemega oli,” arvas rändur. „Ma imetlen kõiges tema tarkust, ma näen kõikjal kontraste, kuid ma näen ka proportsioone. Teie planeet on väike ja selle elanikud samuti; teil on vähe meeli, teie mateerial on vähe omadusi – see kõik on Kõigevägevama kätetöö. Mis värvi on teie päike, kui hoolega uurida?” – „Valge, tugeva kollaka varjundiga,” ütles saturnlane, „ent jagades tema kiire osadeks, näeme, et see sisaldab seitset värvi.” – „Meie päike on punakas,” ütles siiriuslane, „ja meil on kolmkümmend üheksa algvärvi. Kõigi päikeste seas, millele ma olen lähenenud, ei leidu ainsatki, mis teisega sarnaneks, nii nagu teie planeedil ei leidu kaht täiesti sarnast nägu.”

 
1Mikromegas on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest mikros ’väike’ ja megas ’suur’. Tinglik tõlge võiks olla ’pisisuur’.
2William Derham on inglise õpetlane, kes on avaldanud teose „Astronoomiline teoloogia”.
3Saturni Akadeemia sekretäri all mõtleb Voltaire prantsuse kirjanikku ja filosoofi Bernard Le Bovier de Fontenelle’i (1657―1757), kes populariseeris 17. sajandi galantses stiilis loodusteaduste saavutusi.
4rõngas ja viis kuud … Tol ajal tunti Saturni mitmekümnest kaaslasest vaid viit.
Рейтинг@Mail.ru