Asja

Иван Тургенев
Asja

ASJA

I

«Olin siis umbes kahekümne viie aastane,» alustas N. N., «lugu ammu möödunud aegadest, nagu näete. Sain just tuule tiibadesse ja sõitsin välismaale – mitte selleks, et «oma kasvatust lõpetada», nagu tol ajal öeldi, vaid lihtsalt tuli tahtmine maailma vaadata. Ma olin terve, noor, lõbus, raha oli mul küllalt, muresid ei olnud veel tekkida jõudnud: elasin ilma tagasi vaatamata; tegin, mis tahtsin – ühesönaga, õitsesin. Mul ei tulnud siis pähegi, et inimene pole taim ja et ta kaua õitseda ei tohi. Noor inimene sööb kullatud präänikuid ja mõtleb, et see ongi meie igapäevane leib; aga tuleb aeg ja hakkad leibagi paluma. Kuid säärastel arutlustel pole mõtet.

Ma reisisin ilma igasuguse eesmärgita, ilma kavata; peatusin kõikjal, kus mulle meeldis, ja liikusin kohe edasi, kui tundsin soovi näha uusi nägusid – just nägusid. Mind huvitasid ainult inimesed; vihkasin tähelepanuväärseid mälestusmärke, haruldasi kogusid; paljas võõrastejuhi nägemine tekitas minus igavuse- ja vihatunde; Dresdeni Grüne Gewölbe’s pidin peaaegu hulluks minema. Loodus mõjus minusse väga, kuid ma ei armastanud niinimetatud looduskaunidusi, ebatavalisi mägesid, kaljusid, koskesid; ma ei sallinud, et loodus mulle peale tükkis, mind segas. Näod seevastu, elavad inimnäod – inimeste jutud, nende liigutused, naer – ilma selleta ei saanud ma läbi. Suure hulga seas oli mul alati eriti kerge ja meeldiv; mul oli lõbus minna, kuhu teised läksid, karjuda, kui teised karjusid; ühtlasi armastasin ma vaadata, kuidas need teised karjuvad. Mind lõbustas inimeste vaatlemine… ma ei vaadelnudki neid – ma silmitsesin neid mingi rõõmsa ja küllastamatu uudishimuga. Kuid ma kaldun jälle kõrvale.

Niisiis: paarkümmend aastat tagasi elasin väikeses Saksa linnakeses, nimega S., Reini vasakul kaldal. Otsisin üksindust: äsja oli mind südamesse tabanud üks noor lesk, kellega ma tervisvetel tutvusin. Ta oli väga ilus ja tark, edvistas kõikidega – ka minu, patusega, – ergutaski mind esialgu, kuid solvas siis julmalt, tuues mind ohvriks punapõselisele baieri leitnandile. Pean tunnistama, et mu südame haav ei olnud väga sügav; ent ma pidasin oma kohuseks anduda mõneks ajaks kurbusele ja üksindusele – mis kõik noorele inimesele pähe ei tule! – ning asusin S. linnakesse.

See linnake meeldis mulle oma asukohaga kahe kõrge künka jalamil, oma igerikkude müüride ja tornidega, põliste pärnadega, järsu sillaga üle kirkaveelise jõekese, mis Reini suubus ja peamiselt oma hea veiniga. Kitsastel tänavatel jalutasid õhtuti, kohe pärast päikeseloojakut (oli juunikuu) kenakesed heledajuukselised saksa neiud ja laususid välismaalast kohates meeldiva häälega: «Guten Abend!», ning mõned neist ei läinud ära isegi siis, kui vanade majade teravate katuste tagant tõusis kuu ja tänavasillutise peened kivid ta liikumatuis kiirtes selgesti nähtavale tulid. Armastasin siis linnas ringi luusida; kuu näis teda puhtast taevast ainiti vaatavat, linn tajus seda pilku ja seisis ärksalt ning rahulikult, üleni kastetud kuu valgusse – sellesse muretusse ja ühtlasi hinge tasa erutavasse valgusse. Kõrget gooti kellatornil helkis kahvatukuldne kukk; samasugusest kullast virvendasid nirekesed jõe tumedalt läikival pinnal; peenikesed küünlad (sakslane on kokkuhoidlik!) põlesid malbelt kitsastel akendel kiltkivikatuste all; viinamarjaväädid pistsid oma keerdutõmbunud köitraod kivitarade vahelt salapäraselt välja, miski vilksatas kolmnurksel väljakui asuva vanaaegse kaevu lähedal varjus; äkki kostis öövahi unine vile, heasüdamlik koer urises poolvaljusti, õhk aga nagu paitas nägu ja pärnad lõhnasid nii magusasti, et rind tahtmatult üha sügavamalt hingas ning sõna «Gretchen» – pooleldi hüüatus, pooleldi küsimus – lausa iseenesest huultele kippus.

S. linnake asetseb kahe versta kaugusel Reinist. Ma käisin majesteetlikku jõge sageli vaatamas ja istusin pikki tunde kivipingil üksiku hiiglasuure jalaka all, mõninga ponnistusega unistades kurikavalast lesest. Väike madonnakuju peaaegu lapseliku näoga ja mõõkadest läbipuuritud punase südamega rinnal vaatas kurvalt jalakaokste vahelt välja. Vastaskaldal asetses L. linnake – natuke suurem sellest, millesse olin asunud elama mina. Ühel õhtul istusin oma armastatud pingil ja vaatasin küll jõge, küll taevast, küll viinamägesid. Minu ees ronisid mõned valgejuukselised poisikesed mööda kaldale veetud paadi külgi; paat lebas kummuli, tõrvatud vats ülespoole. Jõelaevad liikusid tasa oma nõrgalt paisutatud purjedega; rohekaid laineid libises mööda, õige natuke kummudes ja kähardudes. Äkki kandus minuni muusikahelisid, ma jäin kuulatama. L. linnas mängiti valssi, kontrabass põrises hooti, viiul laulis ebaselgelt, flööt vilistas reipalt.

«Mis see on?» küsisin ma ligi astunud plüüsvestiga vanamehelt; jalas olid tal sinised sukad ja pannalkingad.

«Üliõpilased,» vastas ta mulle, oma piibulipsi ühest suunurgast teise lükates, «sõitsid B-st kommersile.»

«Vaatan õige seda kommerssi,» mõtlesin ma. «Seda enam, et ma L-s pole käinud.» Otsisin ülevedaja ning sõitsin teisele kaldale.

II

Võib-olla ei tea igaüks, mis on kommerss. See on erilist liiki pidulik koosviibimine, kuhu kogunevad ühe maavennaskonna (Landsmannschaft) üliõpilased. Peaaegu kõik kommersist osavõtjad kannavad vanast ajast kehtivat saksa üliõpilaste riietust: nöörkuube, suuri saapaid ja väikest, teatavais värvides äärisega mütsikest. Üliõpilased kogunevad seeniori, s. t. vanema juhtimisel harilikult lõunasöögile ja pidutsevad siis hommikuni, joovad, laulavad laule – Landesvater, Gaudeamus – suitsetavad, sõimavad filistreid; mõnikord palkavad nad orkestri.

Seesugust kommerssi peeti ka L. linnas, «Päikese» silti kandva väikese võõrastemaja ees, tänava-äärses aias. Võõrastemaja enda ja aia kohal lehvisid lipud; üliõpilased istusid pöetud pärnade all laudade ääres; ühe laua all lamas tohutu suur buldog; natuke eemal, luuderohulehtlas, olid muusikandid; nad mängisid usinasti, ennast alatasa õllega kinnitades. Tänavale, aia madala tara taha, oli kogunenud üsna palju rahvast: linnakese head kodanikud ei tahtnud mööda lasta võimalust sissesõitnud külalisi vahtida… Minagi segunesin vaatajate hulka. Mulle pakkus lõbu üliõpilaste nägusid silmitseda; nende kaelustamised, hüüatused, noorte inimeste süütu edvistamine, põlevad pilgud, põhjuseta naer – parim naer maailmas – kogu see noore, värske elu rõõmus keemine, see tung edasi (ükskõik kuhu, kui see aga edasi viiks), see heasüdamlik vabadus liigutas ja sütitas mind. «Kas mitte nende juurde minna?» küsisin ma endalt…

«Asja, kas sulle jätkub?» sõnas minu taga äkki mehehääl vene keeles.

«Ootame veel,» vastas teine, naisele kuuluv hääl samas keeles.

Ma pöördusin ruttu ümber… Minu pilk langes ilusale noormehele, kel oli nokkmüts peas ja lai kuub seljas; käevangus hoidis ta lühikest kasvu neiut; õlgkübar varjas kogu ülaosa neiu näost.

«Te olete venelased?» libises tahtmatult üle mu huulte. Noormees naeratas ja sõnas:

«Jah, me oleme venelased.»

«Ei teadnud üldse oodatagi… niisuguses kolkas,» ütlesin ma.

«Ka meie poleks oodanud,» ütles noormees vahele. «Noh, seda parem. Lubage, et ma ennast esitlen: minu nimi on Gagin, see aga on minu…» ta takerdus hetkeks, «minu õde. Palun, kuidas on teie nimi?»

Ma nimetasin oma nime ja me saime jutu peale. Kuulsin, et Gagin, reisides oma lõbuks nagu minagi, oli nädala eest L. linnakesse sattunud ja siia peatuma jäänudki. Tõtt öelda ei sobitanud ma venelastega välismaal meelsasti tutvust. Tundsin nad juba eemalt ära nende kõnnakust, riiete lõikest ja peamiselt näoilmest. Endaga rahulolevat ja põlglikku, sageli käskivat ilmet asendas äkki ettevaatlikkus ja argus… Inimene muutus korraga väga valvsaks, silmad vilasid rahutult… «Issake, kas ma ei vassinud, kas minu üle ei naerda,» näis see ekslev pilk rääkivat… Möödus hetk, ja uuesti sai nägu tagasi oma majesteetlikkuse, mis ajuti vaheldus tuima hämmastusega. Jah, ma vältisin venelasi, kuid Gagin meeldis mulle kohe. On maailmas niisuguseid õnnelikke nägusid: kõigil on neid armas vaadata, nad nagu soojendavad või paitavad teid. Gaginil oli just niisugune nägu – armas, lahke, suurte pehmete silmade ja pehmete, kiharduvate juustega. Ta rääkis nii, et isegi tema nägu nägemata, ainult tema häälekõlast oli tunda, et ta naeratas.

Neiu, keda ta oma õeks oli nimetanud, tundus mulle esimesest pilgust peale välimuse poolest väga armas olevat. Midagi omapärast ja erilist oli ta tõmmukas ümmarguses väikese peene nina, peaaegu lapselike põsekeste ja mustade, kiirgavate silmadega näos. Kehaehitus oli tal graatsiline, kuid justkui mitte veel täiesti välja kujunenud. Ta ei sarnanenud sugugi oma vennaga.

«Kas tahate meie poole sisse astuda?» ütles mulle Gagin. «Oleme sakslasi vist küllalt vaadanud. Meie omad oleksid kindlasti aknaklaase purustanud ja toole lõhkunud, need siin on aga juba liiga tagasihoidlikud. Mis sa arvad, Asja, kas läheme koju?»

Neiu noogutas jaatavalt pead.

«Me elame linnast väljas,» rääkis Gagin edasi. «Viinamäel, üksikus majakeses, kõrgel… Meil on tore, küllap näete. Perenaine lubas meile hapupiima valmis panna. Nüüd läheb varsti pimedaks, ja teil on parem alles kuupaistel üle Reini sõita.»

Asusime teele. Läbi madala linnavärava (vana munakividest müür piiras linna igast küljest, isegi laskeläved ei olnud veel kõik sisse langenud) läksime nurmele, kõndisime umbes sada sammu piki kivimüüri ja peatusime kitsa jalgvärava ees. Gagin avas selle ja juhtis meid mööda järsku rada mäest üles. Kummalgi pool kasvasid astangutel viinapuud; päike oli äsja looja läinud ja helepunane, õhuke valgus puhkas rohelistel väätidel, kõrgeil rohukõrtel, kuival maapinnal, mis oli üleni kaetud suurte ja väikeste paekildudega, ning viltuste mustade ristpalkide ja nelja valgustatud aknaga majakese valgel seinal, maja seisis selle mäe tipus, mille külge pidi me üles ronisime.

«Seal ongi meie elamu!» hüüatas Gagin, niipea kui majakesele lähenesime. «Näe, perenaine tulebki piimaga. Guten Abend, Madame! [Tere õhtust, proua!]… Kohe hakkame sööma; kuid enne,» lisas ta juurde, «vaadake ringi. Kuidas vaade meeldib?»

 

Vaade oli tõesti imeline. Rein lebas üleni hõbedasena meie ees roheliste kallaste vahel; ühes kohas põles ta loojangu purpurses kullas. Kaldal asuv linnake näitas kõiki oma maju ja tänavaid; künkad ja põllud jooksid avaralt laiali. All oli hea, kuid ülal oli veel parem; eriti üllatas mind taeva puhtus ja sügavus, õhu särav läbipaistvus. Värskelt ja kergelt õõtsus õhk tasa ja rullus lainetena, nagu oleks temalgi kõrguses avaram.

«Olete suurepärase korteri valinud,» sõnasin ma.

«Asja leidis selle,» vastas Gagin. «Noh, Asja,» lisas ta, «tee korraldusi. Käsi kõik siia kanda. Me sööme õhtust vabas õhus. Siin kuuleb muusikat paremini. Kas panite tähele,» lisas ta minu poole pöördudes, «lähedalt kuulates ei kõlba mõni valss kuhugi – labased, jämedad helid, eemalt kuulates aga lausa ime, paneb teis kõik romantilised keeled helisema.»

Asja (õieti oli tema nimi Anna, kuid Gagin kutsus teda Asjaks, ja lubage minulgi teda nõnda nimetada) – Asja läks majja ning tuli varsti ühes perenaisega tagasi. Kahekesi kandsid nad suurt kandikut piimapotiga, taldrikutega, lusikatega, suhkruga, marjadega, leivaga. Me istusime ja hakkasime õhtust sööma. Asja võttis kübara peast; tema mustad, poisikombel pöetud ja kammitud juuksed langesid suurte kiharatena kaelale ja kõrvadele. Algul võõrastas ta mind, kuid Gagin ütles temale:

«Asja, aitab kerratõmbumisest! Ta ei hammusta.»

Asja naeratas ja tegi natukese aja pärast juba ise minuga juttu. Ma ei olnud liikuvamat olendit näinud. Ühte hetkegi ei istunud ta vaikselt; tõusis, jooksis majja ning tuli joostes tagasi, laulis poolvaljusti, naeris sageli ja väga imelikul kombel: näis, nagu ei naeraks ta selle üle, mis ta kuulis, vaid igasuguste mõtete üle, mis temale pähe tulid. Tema suured silmad vaatasid otsekoheselt, selgelt, julgelt, kuid mõnikord pilutas ta kergelt lauge ja siis muutus ta pilk äkki sügavaks ning õrnaks.

Lobisesime paar tundi. Päev oli ammu kustunud, ja õhtu – algul üleni lõõmav, siis selge ja helepunane, seejärel aga kahvatu ja hämar – hääbus vaikselt, vajudes ööhõlma; meie vestlus kestis ikka edasi – rahulik ja mahe just nagu meid ümbritsev õhk. Gagin käskis tuua pudeli reinveini; me jõime selle ilma ruttamata tühjaks. Muusikat kandus endiselt meieni; selle helid tundusid nüüd magusamad ja õrnemad olevat; linnas ja jõe kohal süttisid tuled. Asja langetas äkki pea, nii et kiharad ta silmadele langesid, jäi vait ja ohkas; seepeale ütles ta meile, et tahab magada, ja läks majja, ent ma nägin, kuidas ta küünalt läitmata kaua seisis suletud akna juures. Viimaks tõusis kuu ja pani Reini virvendama; kõik valgenes, tumenes, muutus: isegi vein meie lihvitud klaasides sädeles salapärase helgiga. Tuul vaibus, nagu oleks ta tiivad kokku pannud ja tardunud; maast tõusis öist, lõhnavat soojust.

«Aeg on minna!» hüüatasin ma. «Muidu ei leia ehk ülevedajat.»

«Jah, on aeg,» kordas Gagin.

Läksime rada mööda alla. Äkki pudenes meile kive järele: Asja tuli meie kannul.

«Sa ei magagi?» küsis talt vend, kuid tema jooksis sõnagi vastamata mööda. Viimased kustuvad rasvalambid, mis üliõpilased pimeduse tulekul võõrastemaja aias olid süüdanud, valgustasid puude lehti altpoolt; see andis puudele piduliku ja fantastilise ilme. Leidsime Asja kaldalt: ta rääkis ülevedajaga. Ma hüppasin paati ja jätsin oma uued sõbrad jumalaga. Gagin lubas mind järgmisel päeval külastada: ma surusin ta kätt ja sirutasin käe Asjale; kuid tema vaid vaatas mulle otsa ja raputas pead. Paat eemaldus kaldast ja kihutas mööda kiirevoolulist jõge edasi. Ülevedaja, kõbus vanamees, pidi jõudu pingutama, kastes aerusid tumedasse vette.

«Te sõitsite kuusambasse, te purustasite selle,» hüüdis mulle Asja.

Ma langetasin silmad; paadi ümber õõtsusid mustavad lained.

«Jumalaga!» kostis jälle ta hääl.

«Homseni,» ütles Gagin tema järel.

Paat jõudis kaldale. Astusin paadist välja ning vaatasin ümber. Vastaskaldal ei olnud enam kedagi näha. Kuusammas kandus jällegi kuldse sillana üle kogu jõe. Otsekui jumalagajätuks ruttasid mu juurde Lanneri vana valsi helid. Gaginil oli õigus: ma tundsin, et kõik mu südame keeled hakkasid värisema vastuseks neile meelitavaile viisidele. Lõhnavat õhku aeglaselt sisse hingates läksin pimenenud põldude vahelt koju, ning jõudsin oma toakesse sihitute ja otsatute ootuste magusa rauguse mõjul täielikult hellununa. Tundsin, et olen õnnelik… Aga miks olin õnnelik? Ma ei soovinud midagi, ei mõtelnud millelegi… Olin õnnelik.

Meeldivate ja vallatute tunnete külluses peaaegu naerdes lipsasin voodisse ja sulgesin juba silmadki, kui mul äkki käis peast läbi mõte, et mu julm kaunitar polnud mulle õhtu kestel kordagi meelde tulnud «Mida see tähendab?» küsisin iseendalt. «Kas ma siis polegi armunud?» Kuid esitanud endale selle küsimuse, uinusin vist otsekohe nagu laps hällis.

III

Järgmisel hommikul (olin juba ärkvel, kuid alles voodis) kuulsin akna all kepi-koputust, ja kellegi hääl – tundsin selles kohe Gagini hääle – hakkas laulma:

 
Sind äratan unest
kitarriga ma…
 

Ruttasin temale ust avama.

«Tere,» ütles Gagin sisse astudes. «Rikkusin teie rahu õige vara, aga vaadake, missugune hommik on väljas. Värskus, kaste, lõokesed laulavad…»

Oma kiharduvate läikivate juuste, lahtise kaela ja roosade põskedega oli ta värske nagu hommik.

Ma riietusin; me läksime aiakesse, istusime pingile, käskisime endile kohvi tuua ja hakkasime vestlema. Gagin rääkis mulle oma tulevikukavatsustest: korralikku varandust omades ja mitte kellestki sõltudes tahtis ta end maalikunstile pühendada ja kahetses vaid seda, et ta liiga hilja oli aru pähe võtnud ja palju aega ilmaasjata ära raisanud; ka mina mainisin oma kavatsusi ja usaldasin talle parajal hetkel oma õnnetu armastuse saladuse. Ta kuulas mind heatahtlikult, kuid niipalju kui märkasin, tugevat kaastunnet oma kire vastu ma temas ei äratanud. Kui ohkasin mina, siis ohkas temagi, ent ainult viisakusest. Seejärel tegi Gagin mulle ettepaneku tema poole minna –tema etüüde vaatama. Nõustusin jalamaid.

Asjat kodus ei olnud. Perenaise jutu järgi oli ta «varemeisse» läinud. Paari versta kaugusel L. linnakesest asetsesid ühe feodaallossi jäänused. Gagin avas mulle kõik oma mapid. Tema etüüdides oli palju elu ja tõtt, midagi vaba ja avarat, kuid ükski neist ei olnud lõpetatud, ja joonistuslik külg oli minu meelest lohakas ning ebaõige. Ütlesin temale avameelselt oma arvamise.

«Jah, jah,» ruttas ta ohates lausuma. «Teil on õigus, kõik see on väga vilets ja ebaküps, mis parata! Ma ei ole korralikult õppinud, ja ka neetud slaavi distsiplineerimatus nõuab oma osa. Seni kui tööst unistad, hõljud lausa kotkana kõrgustes; tunned, et nihutaksid kas või maakera kohalt ära – tööle asudes aga nõrked ja väsid.»

Hakkasin teda julgustama, kuid tema lõi käega, korjas visandid kaenlasse ja viskas nad sohvale.

«Kui kannatust jätkub, siis saab minust midagi,» sõnas ta läbi hammaste, «kui ei jätku, siis jään aadlisoost äbarikuks. Lähme parem Asjat otsima? »

Me läksime.

IV

Tee varemete juurde lookles piki kitsa, metsastunud oru nõlva; selle põhjas voolas oja ja sööstis mühinal üle kivide, otsekui rutates ühinema suure jõega, mis rahulikult helendas järsult lõhestatud mäeharjade tumeda piiri taga. Gagin juhtis mu tähelepanu mõnedele õnnelikult-valgustatud kohtadele, tema sõnades oli tunda kui mitte maalijat, siis kindlasti kunstnikku. Varsti hakkasid varemed paistma. Palja kalju tipus kõrgus nelinurkne torn – üleni must, alles tugev, kuid pikilõhega, otsekui lõhki löödud. Torniga liitusid sammaldunud müürid; siin-seal liibus müüridele luuderohi; kõverdunud kääbuspuid rippus hallidest laskelävedest ja kokkuvarisenud võlvidest välja. Kivine rada viis terveks jäänud väravani. Me juba lähenesime sellele, kui meie ees äkki vilksatas naisekuju, jooksis ruttu üle rusuhunniku ja jäi seisma müüriastangule, otse kuristiku kohale.

«See on ju Asja!» hüüatas Gagin. «On aga pöörane!»

Me läksime väravast sisse ja sattusime väikesele õuele, mille üks pool metsikuid õunapuid ja nõgeseid täis oli kasvanud. Müüriastangul istus tõesti Asja. Ta pööras näo meie poole ja puhkes naerma, kuid ei liikunud paigast. Gagin ähvardas teda sõrmega, mina aga heitsin talle ta ettevaatamatust valjusti ette.

«Jätke,» ütles Gagin mulle sosinal, «ärge teda õrritage, te ei tunne teda: ta ronib ehk veel torni tippugi. Imetlege parem siinsete elanike taibukust.»

Ma vaatasin ringi. Õue nurgas, tillukeses puukioskis istus sukka kududes eideke, kes üle prillide meie poole kõõritas. Ta müüs turistidele õlut, piparkooke ja seltersit. Me võtsitne pingil istet ja hakkasime rasketest linakruusidest jooma võrdlemisi külma õlut. Asja istus ikka liikumatult, jalad keras, pea ümber tüllist sall; tema sale kuju joonistus selgesti ja kaunilt puhta taeva taustale, kuid mina vaatasin teda poolvaenuliku tundega. Juba eelmisel õhtul olin temas märganud midagi pinguldatut, mitte päris loomulikku… «Ta tahab meid imestama panna,» mõtlesin ma. «Milleks seda? Mis lapsik temp!» Otsekui minu mõtteid aimates heitis ta minule äkki kiire ja läbitungiva pilgu, hakkas jälle naerma, kargas kahe sammuga müürilt alla, läks eidekese juurde ja palus temalt klaasi vett.

«Sa arvad, et ma juua tahan?» sõnas ta venna poole pöördudes, «ei, siin müüridel on lilli, mida tuleb tingimata kasta.»

Gagin ei vastanud temale midagi; klaas käes, hakkas Asja mööda varemeid ronima, aeg-ajalt seisatades, kummargile laskudes ja naljaka täpsusega maha pillates veepiisku, mis päikesepaistel heledasti särasid. Tema liigutused olid väga armsad, ent ma olin temale ikka veel pahane, kuigi ma tahtmatult imetlesin ta kergust ja osavust. Ühes ohtlikus kohas karjatas ta meelega ja hakkas siis laginal naerma… Minu pahameel kasvas veelgi.

«Ta ronib ju nagu kits,» pomises eideke endale nina alla, pilku hetkeks oma sukalt lahti kiskudes.

Viimaks oli Asja kogu klaasi tühjendanud ja hakkas kelmikalt õõtsudes meie juurde tagasi tulema. Kummaline muie tõmbles kergelt tema kulmudel, ninasõõrmetel ja huultel; pooljultunult, poollõbusalt pilutas ta oma tumedaid silmi.

«Te leiate mu käitumise ebasündsa olevat,» näis tema nägu ütlevat, «ükskõik; ma tean, et te mind imetlete.»

«Osavasti tehtud, Asja,» sõnas Gagin poolvaljusti.

Asja hakkas äkki nagu häbenema, langetas oma pikad ripsmed ja istus tagasihoidlikult meie juurde nagu süüdlane. Nägin nüüd esimest korda päris hästi tema nägu – nii muutlikku nägu ei olnud ma iialgi näinud. Mõne hetke pärast oli see juba üleni kahvatu ja omandas keskendatud, peaaegu kurva ilme; isegi näojooned olid nüüd minu meelest nagu suuremad, rangemad, lihtsamad. Ta jäi üsna vaikseks. Me käisime ringi ümber varemete (Asja käis meie kannul) ja imetlesime vaadet. Lõunatund aga lähenes. Eidekesele makstes küsis Gagin veel ühe kannu õlut, pöördus minu poole ja hüüatas kavala grimassiga:

«Teie südamedaami terviseks!»

«Kas temal siis… kas teil siis on seesugune daam?» küsis Asja äkki.

«Kellel seda ei ole?» vastas Gagin.

Asja jäi hetkeks mõttesse; tema nägu muutus jälle; uuesti ilmus ta näole väljakutsuv, peaaegu jultunud muie.

Tagasiteel naeris ja vallatles ta veel enam. Ta murdis pika oksa, võttis selle õlale nagu püssi, sidus salli pähe. Mäletan, et meist möödus arvukas perekond blonde ja pepse inglasi: kõik nad saatsid Asjat otsekui käskluse peale oma klaasiste silmadega, väljendades külma hämmastust, tema aga hakkas otsekui nende kiuste valjusti laulma. Koju jõudes läks ta kohe oma tuppa ja ilmus alles üsna lõunasöögi eel oma kõige paremasse kleiti riietatuna, hoolikalt kammituna, pihast peeneks kistuna, kindad käes. Lauas käitus ta väga kombekalt, peaaegu pepsilt, toite vaevalt maitstes ja napsiklaasist vett juues. Tal oli ilmne tahtmine minu ees uut osa etendada – kombeka ja hästikasvatatud preili osa. Gagin ei seganud teda; oli märgata, et ta oli harjunud õele kõiges järele andma. Ta vaatas vaid ajuti heasüdamlikult minu poole ja kehitas kergelt õlgu, otsekui öelda tahtes: «Ta on laps; olge leebiv.» Niipea kui lõunasöök lõppes, tõusis Asja, tegi meile niksu, pani kübara pähe ja küsis Gaginilt, kas ta võib Frau Luise poole minna.

Рейтинг@Mail.ru