Vennad Karamazovid II osa

Федор Достоевский
Vennad Karamazovid II osa


Esmatrükk:

Федор Достоевский

Братья Карамазовы

Русский Bестник

1880


Tõlgitud väljaandest:

Ф. Достоевский

Братья Карамазовы

Роман в четыреx частяx с эпилогом

ИХЛ

Издательство

„Художественная литература”

Москва · 1972


Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Издано при поддержке АНО «Институт перевода», Россия.


Toimetanud ja korrektuuri lugenud Maiga Varik Kujundanud Britt Urbla Keller © Tõlge eesti keelde. Virve Krimm, 2016 © „Vennad Karamazovid” ja lõpu fenomen. Peeter Torop, 2016 ISBN 978-9985-3-3543-7 ISBN 978-9985-3-3685-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2016 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

KOLMAS JAGU
SEITSMES RAAMAT Aljoša

I Laibalehk

Lahkunud püha preestermunga, isa Zossima põrm ehiti muldasängitamiseks, nagu ettenähtud kord nõudis. Munkade ja skeemamunkade surnukeha teatavasti ei pesta. „Kui keegi munkade seast Issanda juurde läheb,” (nii on kirjas suures tavandiraamatus) „hõõrub korraldaja munk” (kes on selleks määratud) „tema keha sooja veega üle, tehes enne merekäsnaga” (mis on pesukäsn) „ristimärgi surnu otsmikule, rinnale, kätele, jalgadele ja põlvedele, aga suuremat ei tee midagi.” Seda kõike talitas surnukeha juures isa Paissi ise. Pärast ülehõõrumist riietas ta lahkunu mungarõivaisse ja kattis pealisrüüga, millele ta ettenähtud viisil sisselõiked tegi, et seda ristikujuliselt voltida. Pähe asetas ta kadunukesele munga peakoti, millel oli kaheksaharuline rist. Peakott jäi eest avatuks, surnu nägu aga kaeti musta karikakattega. Tema käte vahele asetati Lunastaja ikoon. Nõnda pandi ta hommikuks puusärki (mis oli juba varem valmis seatud). Puusärk oli otsustatud jätta eraklasse (suurde eestuppa, sellesse, kus erak oli vastu võtnud kloostrivendi ja ilmikuid) kogu päevaks. Kuna kadunuke oli olnud pühitsetud õigeusu kõrgeimasse mungaseisusesse, siis ei pidanud preestermungad ja diakonid tema juures lugema mitte psaltrit, vaid evangeeliumi. Lugemist alustas kohe pärast hingepalvet isa Jossif; kuid isa Paissi, kes tahtis ise lugeda hiljem kogu päeva ja kogu öö, oli esialgu ühes erakla eestseisjaga väga ametis ja murelik, sest äkitselt oli nii kloostrivendade seas kui ka kloostri võõrastemajadest ja linnast hulgana saabunud ilmikute hulgas tekkinud ning hakanud üha enam levima mingi ebatavaline, kuidagi ennekuulmatu ja koguni „kohatu” elevus ning kärsitu ootus. Nii eestseisja kui isa Paissi pingutasid kõigest väest, et neid rahutus elevuses saalijaid võimalust mööda vaigistada. Kui päev oli juba kätte jõudnud, hakkas linnast saabuma sääraseid inimesi, kes olid kaasa toonud ka oma haiged, eriti lapsed – just nagu oleksid nad nimme oodanud seda hetke, lootes ilmselt silmapilksele tervendavale jõule, mis nende uskumust mööda ei võinud oma avaldumisega enam põrmugi viibida. Nõnda ilmnes siis alles nüüd, kui väga olid kõik valmis meie hulgast lahkunud erakut pidama juba tema eluajal vaieldamatuks ja suureks pühameheks. Ja saabujate hulgas ei olnud kaugeltki kõik ainult lihtinimesed. See usklike suur ootus, mida avaldati nii rutakalt ja varjamatult ning koguni kärsitult, ja vähe puudus, et nõudlikult, oli isa Paissi meelest kahtlemata kiusatus, ja kuigi see oli talle juba ammu olnud etteaimatav, ületas see tegelikult tema ootused. Kui isa Paissi nägi mõnd elevil munka, manitses ta neid koguni. Ta ütles: „Seesugune ja nõnda kärsitu millegi suure ootus on kergemeelsus, mis on võimalik vaid ilmikute hulgas, kuid meile sobimatu.” Ent isa Paissi juttu ei kuulatud eriti ja see tegi ta murelikuks, hoolimata asjaolust, et ka tema ise (kui juba kõike õiglaselt meenutada) – ehkki ta oli liiga kärsitutest ootustest nördinud ja nägi neis kergemeelsust ning tühisust – ootas oma hingepõhjas salaja peaaegu sedasama, mis needsinased elevil olijad, ega saanud seda enese eest salata. Kuid sellegipoolest olid mõned kokkusaamised, mis temas mingi eelaimuse tõttu suuri kahtlusi äratasid, talle eriti ebameeldivad. Ta märkas lahkunu kambri täitnud tunglevas summas pahameelega (mille eest ta ennast kohe ka noomis) näiteks Rakitinit või siis kauget külalist, Obdorski munka, kes ikka veel kloostris viibis, ja neid mõlemaid pidas ta millegipärast äkitselt kahtlaseks – kuigi nad ei olnud ainukesed, kes selles mõttes silma torkasid. Obdorski munk paistis teiste elevusest haaratute seas kõige rohkem ringi siblivat: teda võis märgata kõikjal, igas paigas; ja kõikjal päris, kõikjal kuulatas, kõikjal sosistas ta midagi, näol kuidagi eriti salapärane ilme. Ja selles näoilmes oli veel ka ülimat kärsitust ning otsekui ärritust, et see, mida oodati, pole ikka veel sündinud. Kuid mis puutub Rakitinisse, siis too oli, nagu hiljem selgus, tulnud nii vara eraklasse proua Hohlakova erilisel ülesandel. See heasüdamlik, kuid iseloomutu naisterahvas, keda ennast ei saanud eraklasse sisse lasta, oli vaevalt ärgates kohe kuulnud vagamees Zossima lahkumisest meie hulgast ning teda oli vallanud säärane uudishimu, et ta oli enese asemel saatnud eraklasse Rakitini, et too kõike tähele paneks ja temale näiteks iga poole tunni tagant kõige kohta, mis seal on sündinud, kirjaliku teate saadaks. Proua pidas Rakitinit ülimalt jumalakartlikuks ja usklikuks noormeheks – nii hästi oskas noormees kõikidega ümber käia ja esineda igaühe ees vastavalt tolle soovile, kui vaid asjas endale vähimatki kasu nägi. Sel päeval oli ilus selge ilm ja paljud palvetajad kogunesid rühmadena erakla haudade juurde, mida oli kõige tihedamini kiriku ümber ja siin-seal kogu erakla maa-alal. Kui isa Paissi eraklas ringkäiku tegi, meenus talle äkitselt Aljoša ja see, et ta ei olnud teda juba hulk aega näinud, peaaegu ööst saadik. Ja vaevalt oli ta sellele mõelnud, kui märkas teda samal hetkel erakla kaugeimas nurgas tara ääres ühe igiammu hingusele läinud ja oma vagaduse poolest kuulsa munga hauakivil istumas. Ta istus seal, selg erakla ja nägu müüri poole, otsekui hoidudes mälestussamba varju. Kui isa Paissi tema juurde jõudis, nägi ta, et noormees on näo kätesse peitnud ja nutab hääletult, kuid kibedasti, vappudes kogu kehast. Isa Paissi seisis mõnda aega tema juures.

„Aitab, armas poeg, aitab, sõber,” ütles ta lõpuks südamlikult, „mis siis nüüd? Ole ikka rõõmus, ja ära ometi nuta! Või ei tea sa, et seesinane päev on tema päevadest ülevaim? Sest kus on ta nüüd, selsinasel silmapilgul – sa mõtle vaid!”

Aljoša vaatas talle vilksamisi otsa, nii et korraks võis näha ta nägu, mis oli nutust tursunud nagu väikesel lapsel, ja pööras kohe, sõnagi lausumata, end jälle ära ning kattis näo uuesti mõlema käega.

„Kuid vahest on nõnda paremgi,” lausus isa Paissi järelemõtlikult, „vahest sa peadki nutma, Kristus on need pisarad sulle saatnud. „Sinu harduse pisarad on puhkus su hingele ja toovad rõõmu sinu armsale südamele,” lisas ta endamisi, Aljošast eemale minnes ja mõeldes temale lahkel meelel. Kuid ta eemaldus kaunis kiiresti, sest tundis, et hakkab noormeest vaadates viimaks ka ise nutma. Kuid aeg läks, kloostri jumalateenistused ja surnule peetavad hingepalved kulgesid oma korra järgi. Isa Paissi vahetas isa Jossifi uuesti puusärgi juures välja ning võttis evangeeliumi lugemise järje uuesti temalt üle. Kuid keskpäevast ei olnud veel möödunud kolme tundigi, kui sündis midagi, millele ma vihjasin juba eelmise raamatu lõpul, midagi, mis oli kõigile viimseni nii ootamatu ja üldisele lootusele nii vastupidine, et – ma kordan – veel tänapäevani meenutatakse meie linnas ja kogu siinses ümbruskonnas selle juhtumise üksikasjalikku ja tühist lugu erakordselt elavana. Ma lisan ühtlasi isiklikult enda poolt: mulle on peaaegu vastik seda tühist ja kiusatusse viivat juhtumit üldse meenutadagi, kuna see oli õigupoolest tähtsusetu ja loomulik ning ma jätaksin selle oma loost koguni ühegi vihjeta välja, kui see poleks avaldanud väga tugevat ja omalaadset mõju minu pajatuse peamise, ehkki alles tulevase kangelase Aljoša hingele ning südamele, põhjustades tema hinges murrangu ja pöörde ning vapustades tema mõistust, kuid andes sellele ka lõpliku kindluse, eluksajaks ja teadaolevas suunas.

Niisiis, jätkakem! Kui matmiseks valmis seatud surnukeha oli juba enne koitu puusärki pandud ning esimesse ruumi, endisesse vastuvõtutuppa kantud, oli puusärgi juures viibijate keskel kerkinud hetkeks küsimus, kas teha toa aknad lahti. Kuid see küsimus, mis oli kerkinud vaid nagu muuseas ja viivukeseks, oli jäänud vastuseta ja peaaegu märkamatuks – seda olid tähele pannud, ja igal juhul ainult vaikimisi, mõned üksikud juuresviibijad vaid mõtte ajel, et niisuguse kadunukese keha roiskumist ja laibalehka karta oleks ilmselge mõistmatus, mis vääriks lausa kaastunnet (kui mitte muiet) säärase küsimuse esitaja vähese usu ja kergemeelsuse tõttu. Sest oodati täiesti vastupidist. Ja siis, varsti pärast keskpäeva, läks lahti midagi niisugust, mida sisenejad ja väljujad adusid esialgu vaid sõnatult ja endamisi, kartes koguni silmanähtavalt oma mõttealget ükskõik kellele avaldada, kuid mis oli kella kolmeks pärast lõunat juba nii selge ja ümberlükkamatu, et sellekohane uudis levis ühe hetkega kogu eraklas ja kõigi palverändajate ning erakla külaliste seas, imbudes samal hetkel ka kloostrisse ja rabades kogu kloostrirahvast, ja jõudis lõpuks kaunis kähku ka linna ning ajas seal ärevusse kõik, nii usklikud kui uskmatud. Uskmatud rõõmutsesid, kuid mis usklikesse puutub, siis nende hulgas leidus ka sääraseid, kes rõõmutsesid rohkemgi kui uskmatud, sest et „inimestele on ühe õige langemine ja tema häbi meeltmööda”, nagu lahkunud erak oli ühes oma manitsuses öelnud. Asi oli selles, et puusärgist hakkas vähehaaval, ja mida edasi, seda märgatavamalt levima laibalehka, mis oli kella kolmeks päeval juba liigagi äratuntav ja mis järk-järgult aina tugevamaks läks. Ja ammusest ajast ei olnud juhtunud ning kogu meie kloostri varasemast elust ei suudetud meenutadagi säärast toorelt vallanduvat ja mis tahes teistsugusel juhtumil koguni täiesti võimatut kiusatust, mis kohe sellesinase juhtumi järel isegi munkade eneste keskel ilmsiks tuli. Hiljem ja koguni pärast paljusid aastaid on mõned meie arukad mungad olnud toda päeva üksikasjalikult meenutades tulvil hämmastust ja õudu selle ees, kuidas küll oli kiusatus võinud tookord nii suureks kasvada. Sest ka varem oli juhtunud, et vaga elu elanud mungad, jumalakartlikud erakud, kelle ustavus oli olnud kõigile silmanähtav, olid surnud ja ka nende tagasihoidlikest puusärkidest oli levinud laibalehka, mis on loomulik nagu kõikide surnute puhul, kuid see ei olnud kaasa toonud mingit kiusatust ega kõige vähematki elevust. Muidugi oli ka meil mõningaid iidsetel aegadel surnuid, kelle mälestust hoiti kloostris ikka veel elavana ja kelle põrm polnud pärimuse järgi mingit lagunemise märki ilmutanud, mis pani oma salapära tõttu kloostrivennad heldima ning säilis nende mälestuses nagu miski kaunis ja imeline ja oli nagu kuulutus tulevasest veelgi suuremast auhiilgusest, mis tõuseb nende haudadest, kui vaid see aeg Jumala tahtmisel ükskord kätte jõuab. Eriliselt hoiti mälestust saja viie aasta vanuseks elanud erakust Iiobist, tuntud usuvägilasest, suurest paastujast ja vaikijast, kes oli surnud väga ammu, juba millalgi selle aastasaja esimesel kümnendil, ja kelle hauda näidati suure ning erakordse lugupidamisega kõikidele esimest korda siia saabuvatele palverändajatele, vihjates seejuures salapäraselt mingitele suurtele lootustele. (Jutt on sellestsamast hauast, millel isa Paissi oli leidnud Aljoša hommikul istumas.) Peale selle ammu surnud eraku mälestuse hoiti elavana mälestust ka ühest juba suhteliselt hiljuti siitilmast lahkunud kuulsast pühast isast, vagast skeemamungast Varssonofist – sellestsamast, kellelt isa Zossima oli vagameheseisuse pärinud ja keda kõik kloostrit külastanud palverändurid olid pidanud nimelt vagaks hulluks. Pärimus jutustas neist mõlemast, et nad kumbki lamavat oma kirstus nagu elus ja nad olevat haudapanekul olnud lagunemisest puutumata ja et kummagi näost olevat kirstus otsekui valgust kumanud. Mõned aga kinnitasid oma meenutustes veel visalt, nagu oleks nende keha levitanud selgesti tajutavat meelepärast lõhna. Kuid hoolimata koguni ka neistsinastest nõnda mõjusatest mälestustest on ometi raske seletada otsest põhjust, miks võis vagamees Zossima puusärgi juures ilmsiks tulla nii kergemeelne, mõttetu ja vihast kantud nähtus. Mis isiklikult minusse puutub, siis eeldan ma, et siin oli ühel ajal palju kokkulangevusi, oli palju eri põhjusi, mis kõik mõjusid ühel ja samal hetkel. Üks neid põhjusi oli näiteks koguni seesama vana vaen vagameeste seisuse kui hukatusliku uuenduse vastu, mis küdes kloostris salaja veel paljude munkade peas. Ja peamine oli lisaks sellele muidugi kadedus, mida oli äratanud rahus puhkama läinud vagamehe pühadus juba tema eluajal ning mis oli nii tugevasti juurdunud, et sellele vastuvaidleminegi oleks otsekui lubamatu olnud. Sest kuigi siitilmast lahkunud vagamees oli küll tõmmanud inimesi ligi mitte niivõrd imede kuivõrd armastusega ja loonud enese ümber otsekui terve maailma neist, kes teda armastasid, siis seda vähem või õigupoolest seda enam oli ta just ühes sellega sünnitanud ka kadestajaid ning nende järel ka vihaseid vaenlasi, nii avalikke kui salajasi, ja mitte ainult kloostrivendade, vaid ka ilmikute hulgas. Ja kuigi ta polnud kellelegi halba teinud, küsiti nimelt: „Miks teda siis nii pühaks peetakse?” Juba ainult see küsimus, mida pidevalt korrati, sünnitas lõpuks mõõtmatul hulgal kustumatut vihameelt. Sellepärast arvangi ma, et paljud, kes tajusid tema kehast levivat laibalehka, pealegi nii varakult – kui tema surmast ei olnud möödunud veel päevagi –, tundsid piiritut rõõmu; täpselt niisamuti nagu vagamehele ustavate ja teda tänapäevani austavate isikute hulgas leidus kohe ka neid, keda seesinane sündmus peaaegu haavas ja otsekui isiklikult solvas. Kogu asja areng aga oli järgmine.

 

Niipea kui laibalehk tunda andis, oli juba üksnes lahkunu kambrisse astuvate munkade näoilmest näha, mis neid siia toob. Tulija astus sisse, seisis natuke aega ja läks jälle välja, et kinnitada seda sõnumit võimalikult ruttu ka teistele, väljas hulgakesi ootajatele. Mõned ootajad vangutasid kurvalt pead, kuid teised ei tahtnud enam varjatagi rõõmu, mis lausa säras nende vihameelseis pilkudes. Ja keegi ei noominud neid enam, keegi ei võtnud lausuda sõbralikku sõna, mis oli koguni veider, sest lahkunud vagamehele andunuid oli kloostris siiski enamus; kuid nähtavasti laskis Issand seekord sündida, et vähemus pidi ajutiselt peale jääma. Peagi hakkas eraklasse samasugusele luurekäigule tulema ka ilmalikke, juba rohkem haritud külastajaid. Lihtinimesi käis sees siiski vähe, ehkki neid erakla väravasse oli kogunenud palju. On kindel, et just pärast kella kolme suurenes ilmalike külastajate vool päris tublisti, ja seda nimelt kiusatust äratava uudise leviku tagajärjel. Need, kes ei oleks võib-olla sel päeval üldse tulnudki ja polnud kavatsenudki tulla, tulid nüüd nimme, nende hulgas mõned päris kõrges ametis isikud. Muide, välist väärikust sellega veel ei rikutud ja isa Paissi jätkas range näoga, vankumatult, selgesti ja kuuldaval häälel evangeeliumi lugemist, nagu ei märkakski ta, mis toimub, ehkki oli juba tüki aja eest tähele pannud midagi ebaharilikku. Kuid siis jõudis ka tema kõrvu mõningaid hääli, algul päris vaikseid, kuid järk-järgult üha valjenevaid ja julgemaks paisuvaid märkusi. „Teadagi, Jumala kohus on ikka midagi muud kui inimeste oma!” kuulis äkitselt isa Paissi. Sellesinase tõe ütles enne kõiki teisi välja keegi ilmikutest, linnaametnik, juba elatanud, ja niipalju kui teati, vägagi jumalakartlik mees, kuid asja kuuldavalt välja öeldes kordas ta vaid seda, mida mungad olid isekeskis juba ammu üksteisele kõrva sosistanud. Nood olid sedasinast lootusetut ütlust korranud juba tükk aega, ja kõige hullem oli see, et peaaegu iga minutiga tuli selle ütluse juures üha enam ilmsiks ning kasvas iselaadne võidurõõm. Kuid peagi hakkas ka väline väärikus käest minema, ja jäi mulje, otsekui oleksid kõik tundnud, et neil on koguni teatud õigus seda rikkuda. „Ja kuidas seesinane asi üldse sai juhtuda,” arutasid mõned mungad algul otsekui kahetsedes, „tema keha oli ju nii väike, kuivetu, luu ja nahk, kust siin veel see lehk?” – „Ju siis pidi Jumal nimme tahtma märku anda,” lisasid teised ruttu, ja nende arvamus võeti vastu vaidlemata omaks, ja seda otsekohe, sest eks olnud selge seegi, et kui lehk oleks olnud loomulik nagu igal surnud patusel, oleks see hakanud levima hiljem, mitte nii ilmselgelt enneaegu, vaid vähemalt päev hiljem, kuid „see oli loomulikust ette jõudnud”, järelikult tegi seda Jumal ise, see oli Jumala sõrm. Ta tahtis märku anda. Seesinane arvamus rabas vastupandamatult. Tasane preestermunk isa Jossif, raamatukoguhoidja, kadunukese lemmik, tahtis mõnele paha jutu rääkijale vastu vaielda, väites, et „ega see olegi kõikjal nõnda” ja et vagade keha mittelagunemine ei ole ometi mingi õigeusu dogma, vaid kõigest arvamus, ja et koguni teistes õigeusumaades, nagu näiteks Athosel, ei panda lagunemise lehka sugugi nii väga tähele ja päästetute ülendamise tundemärgiks ei peeta mitte nende liha lagunematust, vaid luude värvi, kui nende ihu on juba palju aastaid mullas lamanud ja seal hoopistükkis ära lagunenud „ja kui siis leitakse nende luud, mis on kollased nagu vaha, siis on see peamine märk, et Issand on õndsat ülendanud; kui aga luud ei ole mitte kollased, vaid mustad, tähendab see, et Issand ei ole teda seesuguse auhiilguse vääriliseks pidanud – nõnda on see Athosel, tuntud paigas, kus õigeusku juba vanast ajast rikkumatult ja kirkaimas puhtuses alal hoitakse,” lõpetas oma jutu isa Jossif. Kuid vagura isa sõnad läksid teistel kõrvust mööda või kutsusid koguni esile pilkehimulise vastulöögi. „See kõik on õpetatud jutt ja uuendused, ei tasu kuulatagi!” leidsid mungad endamisi. „Meil käivad asjad vanaviisi; kas neist uuendustest praegu puudust on, kas tasub kõike kohe järele teha?” lisasid teised. „Meil on pühasid isasid rohkemgi olnud kui neil. Nemad istuvad seal türklase käpa all ja on kõik ammu unustanud. Nende õigeusk on ammu juba ähmane ja nende pühakodadel ei ole ju kelligi!” lõid kõige pilkehimulisemad kaasa. Isa Jossif läks eemale, kibedus südames, seda enam, et ta ei olnud ka oma arvamust väljendanud eriti kindlalt, vaid kuidagi nagu omapoolse vähese usuga. Kuid ta nägi hämmeldunult, et algamas on midagi väga inetut ja et pead tõstab juba koguni sõnakuulmatus. Vähehaaval vaikisid isa Jossifi järel ka kõik muud arukad hääled. Ja kujunes kuidagi nõnda, et kõik need, kes olid kadunud vagamees Zossimat armastanud ning vagameeste seisuse hardas sõnakuulmises omaks võtnud, ehmusid äkitselt millegi peale hirmsasti ja vaatasid üksteisega kokku saades vaid arglikult üksteisele otsa. Ja vagameeste kui uuenduse vaenlased ajasid uhkelt pea püsti. „Kadunud vagamees Varssonofist – vähe sellest, et tal üldse laibalehka ei olnudki – levis ju koguni meelepärast lõhna,” tuletasid nad kahjurõõmsalt meelde, „kuid ta ei teeninud seda ära vagameheseisusega, vaid seeläbi, et oli ka ise vaga!” Ja seejärel hakkas äsja lahkunud Zossima peale juba langema ka hukkamõistusõnu ja koguni süüdistusi: „Tema õpetus ei olnud õiglane, ta õpetas, et elu on suur rõõm, aga mitte pisarates alandlikkus,” ütlesid ühed, need, kes olid kõige arutumad. „Temal oli moodne usk, tema ei tunnistanud materiaalset põrgutuld,” ütlesid teised, kes olid nendestki arutumad. „Paastuma ei olnud ta ka kuigi range, lubas endal maiustada, sõi tee kõrvale kirsimoosi, see meeldis talle kangesti, mõisaprouad saatsid. Kas siis pühade munkade asi on maiustada?” kostis mõnede kadetsejate suust. „Istus siin oma kõrkuses,” tuletasid kõige kahjurõõmsamad julmalt meelde, „pidas ennast pühakuks, laskis enda ees põlvitada, just nagu oleks see lausa kohus tema ees!” – „Ta kuritarvitas pihisaladust,” sisistasid tigedalt vagameeste kõige vihasemad vastased koguni eriti vanade ning oma vagaduses iseäranis karmide munkade seast, need tõelised paastujad ja vaikijad, kes olid kadunukese eluajal vaikima hakanud, kuid nüüd oma suu paotasid, mis oli vägagi kohutav, sest et nende kõned avaldasid suurt mõju noortele ja alles ebakindlatele munkadele. Hoolega kuulas neidsinaseid kõnesid ka Obdorski külaline, pisikest kasvu munk püha Silvestri vennaskonnast, ise sügavalt ohates ja pead kõngutades; einoh, paistab, et isa Ferapont rääkis eile ikka õiget juttu, arvas ta endamisi – ja just siis ilmus nähtavale isa Ferapont, nagu nimme selleks, et vapustust veelgi süvendada.

Ma olen juba eespool maininud, et too vaga isa käis oma kongist mesilas vaid harva väljas ega ilmunud vahel pikka aega kirikussegi ja et seda lasti tema kui just nagu vaga hullu puhul sündida, sundimata talle peale kõikidele kohustuslikku korda. Ent kui ikka päris ausalt öelda, siis lasti tal niiviisi olla ka teatud paratamatusest. Sest nii suurt paastujat ja vaikijat, kes palvetas päevad ja ööd (ta jäi magamagi põlvili), oleks olnud kuidagi nagu piinlik üldkehtiva korra nõuetega koormata, kui ta ise ei tahtnud neile alluda. „Ta on ju meist kõikidest püham ja täidab rängemaid nõudeid, kui kord ette näeb,” oleksid mungad öelnud, „ja et ta kirikus ei käi, siis järelikult teab ta ise, millal ta käima peab, tal on omad reeglid.” Just selle nurina ja kiusatuse tõenäosuse pärast oligi isa Ferapont rahule jäetud. Vagamees Zossimat, nagu kõikidele juba teada oli, ei sallinud isa Ferapont silmaotsaski; ja siis jõudis ka tema kongi äkitselt uudis selle kohta, et „Jumala kohus on ikka midagi muud kui inimeste oma – see läks loodusestki ette”. Võib arvata, et esimeste hulgas oli rutanud seda uudist Ferapontile viima Obdorski munk, kes oli teda eile vaatamas käinud ja tema juurest, õudust täis, eile kohe ka lahkunud. Ma olen samuti vihjanud, et isa Paissi, kes kindlalt ja vankumatult puusärgi juures seisis ning luges ja kes seetõttu ei võinud kuulda ega näha, mis väljaspool kambrit sünnib, aimas siiski omas südames kõik peamise eksimatult ette, sest ta tundis oma keskkonda läbinisti. Segadusse ta ometi ei sattunud, vaid ootas kõike, mis veel sündida võis, hirmu tundmata, jälgides läbitungival pilgul juba oma vaimusilmas kangastuva ärevuse edasist arengut. Kuni tema kuulmist tabas äkitselt eeskojast kostev ebatavaline, väärikust juba ilmselgelt kahjustav müra. Uks paiskus pärani ja lävele astus isa Ferapont. Tema selja taga, nagu kambrist paistis ja oli selgesti näha, seisis all välistrepi juures veel terve hulk munki, kes olid teda saatnud, ja nende hulgas ka ilmikuid. Saatjad ei tulnud siiski sisse ega välistrepist üleski, vaid ootasid seal seistes, mida isa Ferapont ütleb või teeb, sest nad aimasid, ja kõigest oma jultumusest hoolimata koguni mõningase hirmuga, et ta ei ole tulnud sugugi mitte niisama. Isa Ferapont tõstis käed üles, kui oli lävel seisma jäänud, ning tema parema käe alt piilusid Obdorski külalise terased ja põnevil silmad, sest too oli ainus, kes polnud kärsinud ning oli oma mõõtmatu uudishimu tõttu isa Feraponti kannul trepist üles jooksnud. Kõik teised peale tema tõmbusid, vastupidi, niipea kui uks oli suure mürtsuga pärani lennanud, äkilise hirmu ajel veel kaugemale tagasi. Kui isa Ferapont oli käed kõrgele üles sirutanud, kisendas ta:

 

„Välja ajan, välja!” – ja hakkas samas igasse nelja külge pöördudes käega järgemööda kambri igale seinale ning kõigisse nelja nurka ristimärke tegema. Sellest isa Feraponti tegevusest said tema saatjad kohe aru: teati, et ta teeb alati nõnda, ükskõik kuhu ta sisse astub, ja et ta ei võta ka istet ega lausu sõnagi, enne kui on vanakurja välja ajanud.

„Saatan, mine välja, saatan, mine välja!” kordas ta iga ristimärgi puhul. „Välja ajan, välja!” kisendas ta jälle. Tal oli seljas tema alatine kore mungakuub, vööks köis. Kanepiriidest särgi alt paistis katmata rind, mis oli kasvanud hallidesse karvadesse. Jalad olid hoopis paljad. Niipea kui ta kätega vehkima asus, hakkasid rappuma ja kõlisema ka rasked ahelad, mida ta mungakuue all kandis. Isa Paissi lõpetas lugemise, astus ettepoole ja jäi oodates tema ette seisma.

„Mis asjas sa tulid, aulik isa? Miks sa vaga korda rikud? Miks sa allaheitlikku karja eksitad?” küsis ta lõpuks, vaadates isa Ferapontile rangelt otsa.

„Või et mis asjas sa tulid? Et mis sa tahad paluda? Et mis usku sa ise oled?” kordas isa Ferapont nagu vaga hull kunagi. „Mina tulin teie siitmaja võõraid välja ajama, neid va roojaseid kuradeid! Ma vaatan, palju te neid siin ilma minuta olete kokku kogund. Mul on tahtmine nad siit kasevihaga välja pühkida!”

„Ise ajad vanakurja välja – aga võib-olla oled ise just teda teenima hakanud,” jätkas isa Paissi kartmatult, „sest – kes võib enese kohta öelda, et „mina olen püha”? Ega ometi sina, aulik isa?”

„Mina olen roojane, ei ole mina püha! Mina ei istu tugitooli, ei taha, et mind nagu iidolit kummardataks!” müristas isa Ferapont. „Nüüd hävitavad inimesed püha usu ära. See kadunuke, see teie pühamees,” pöördus ta rahva poole ja näitas näpuga puusärgile, „salgas kuradid maha. Andis kuradite vastu kõhurohtu! Ja nüüd on teil siin kõik nurgad neid täis nagu ämblikke. Ja ta ise on haisema hakand. Sessinases näeme nüüd Issanda suurt märguannet.”

Tegelikult oli isa Zossima elus kord tõesti aset leidnud ka niisugune juhtumine. Ühele mungale oli kurat hakanud ennast algul unes ja pärast juba ka ilmsi näitama. Ja kui munk oli suures hirmus sedasinast lugu vagamehele tunnistanud, oli vagamees soovitanud talle lakkamatut palvetamist ja põhjalikku paastumist. Kui ka see ei aidanud, oli ta soovitanud tol mungal paastumist ja palvetamist katkestamata sisse võtta üht rohtu. Sellesinase soovituse peale lasksid nüüd paljud ennast kiusatusse viia ja arutasid asja isekeskis ning kõngutasid päid – kõige hullemini veel isa Ferapont, kellele mõned hurjutajad olid rutanud tookord sellest vagamehe „ebatavalisest” korraldusest sihukesel iseäralikul puhul kibekähku teatama.

„Mine ära, isa!” ütles nüüd isa Paissi juba käskivalt. „Kohut ei mõista inimesed, vaid Jumal. Võib-olla näeme siin säärast „märguannet”, mida mõista ei ole jõukohane ei sulle ega mulle ega kellelegi. Mine nüüd ära, isa, ja ära eksita karja!” kordas ta järeleandmatult.

„Tema ei pidand paastu, nagu skeemamunga seisus nõuab, eks sellepärast nüüd see märguanne tuligi. Ilmselge, ja seda varjata on patt!” ei taltunud oma üle mõistuse käivas kihus hoogu sattunud usumäratseja veelgi. „Laskis ennast meelitada kompvekkidega, mis prouad talle taskutes siia kokku kandsid, ajas teejoomisega maiust taga, orjas oma kõhtu, täitis seda maiuspaladega ja mõistust ülbe mõtteheietusega… Nüüd siis langeski tema peale see häbi…”

„Sinu sõnad on kerglased, isa!” kõrgendas ka isa Paissi häält. „Sinu paastumist ja enese ärasalgamist imestan ma tõesti, kuid sinu kerglasi sõnu oleks nagu lausunud mõni ilmalapsest nooruk, kes on alles püsimatu ja mõtlematu. Mine nüüd ära, isa, mina käsin sind!” müristas isa Paissi lõpuks.

„Ja mina lähengi!” võttis isa Ferapont nüüd vastata, olles pisut nagu tagasi kohkunud, kuid jätmata veelgi oma vihameelt. „Te õpetatud mehed! Nüüd olete oma suures tarkuses minu tühisuse üle nii kõrgele tõusnud. Mina tulin siia, ise kirjatarkuses väheke nõder, ja siin olen unustand sellegi, mis ma enne teadsin, Issand Jumal ise on võtnud mind, väetit, teie suure tarkuse eest kaitseda…”

Isa Paissi seisis tema ees ja ootas kindlameelselt. Isa Ferapont oli natuke aega vait ja pani siis, ühtäkki norgu vajudes, parema käe endale vastu põske ning venitas laulval toonil, pilk lahkunud vagamehe puusärgil:

„Tema kirstu juures lauldakse homme hommikul kaunimat kaanonit „Üks abimees ja kaitseja” – aga kui mina ükskord maha lõpen, siis kõigest kirikulaulu „Missugune elu rõõm on ilma kurbuseta… ”,”[1.] ütles ta pisarsilmil ja haledasti. „Kõrkust täis ja ennast ülistama kanged, tühi on seesinane paik!” kisendas ta nagu meeletu, pöördus äkitselt käega lüües ringi ja läks kiiresti trepist alla õue. All ootel seisnud rahvasumm lõi kõhklema; ühed läksid otsekohe temaga kaasa, teised viivitasid veel, sest kamber oli endiselt lahti ja isa Paissi, kes oli isa Feraponti kannul välistrepile tulnud, seisis ning vaatas. Kuid hoogu sattunud vanaätt ei jätnud ikka veel järele: kui ta oli jõudnud paarikümne sammu kaugusele, pöördus ta äkitselt loojuva päikese poole, sirutas mõlemad käed üles – ja prantsatas valju kisendamisega maha nagu niidetult.

„Minu Issand on võitnud! Kristus on võitnud päikese loojangul!” kisendas ta meeletuna, sirutades käsi päikese poole, ja langes kummuli, nägu vastu maad, ning hakkas suure häälega nutma nagu pisike laps, üleni vappudes sellest nutust, käed mööda maad laiali. Nüüd sööstsid juba kõik tema juurde, kostis hüüdeid ja kaasanutmist … Kõiki oleks nagu vallanud mingi ekstaas…

„Nüüd näete, kes on püha, nüüd näete, kes on vaga!” kõlas juba julgeid hüüdeid. „Näete, kes peaks vagamehe toolil istuma…” lisasid teised juba vihameeli.

„Ei tema vagamehe toolile istu… Tema põlgab selle ära… ei hakka tema seda neetud uuendust teenima… ei hakka tema nende lollusi järele tegema,” lõi ka teisi hääli kohe sekka, ja milleni see kõik oleks võinud viia, on raske ettegi kujutada, kuid siis hakkas kirikukell parajasti lööma ja kutsus jumalateenistusele. Kõik asusid äkitselt risti ette lööma. Ka isa Ferapont tõusis maast üles ja hakkas end ristimärgiga kaitstes oma kongi poole astuma, tagasi vaatamata, kuid ikka veel midagi hüüdes, midagi, mis oli juba päris seosetu. Talle järgnejaid oli vähe, mõni üksik, enamik pudenes laiali ja ruttas jumalateenistusele. Isa Paissi andis evangeeliumilugemise järje isa Jossifile üle ja läks trepist alla. Usumäratsejate meeletu kisa ei võinud teda kõigutada, kuid tema süda oli läinud kurvaks ja igatses iseäralikult millegi järele, nüüd tundis ta seda. Ta jäi korraga seisma ja küsis endalt: „Millest küll tuleb see minu kurbus, mis juba vaimugi vankuma võtab?” – ja samas mõistis ta üllatunult, et seesinane ootamatu kurbus tulvab tal nähtavasti ühest üsna väikesest ja iseäralikust põhjusest: asi oli selles, et ta oli märganud kongi sissekäigu ees tunglevas inimsummas teiste murelejate seas ka Aljošat, ja talle meenus, et sel hetkel, kui ta teda märkas, oli ta tundnud südames just nagu mingit valu. „Kas see noormees on siis mu südamele nüüd tõesti nii tähtis?” küsis ta endalt järsku imestades. Sel hetkel läks Aljoša temast mööda, otsekui tõttaks kuhugi, kuid mitte kiriku poole. Nende pilgud kohtusid. Aljoša pööras pilgu kiiresti ära ja lõi silmad maha, ning isa Paissi taipas juba ainuüksi noormehe ilmest, missugune suur muutumine oli tolle hinges just sel hetkel käimas.

1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46 
Рейтинг@Mail.ru