Vennad Karamazovid. I osa

Федор Достоевский
Vennad Karamazovid. I osa


Tõlgitud väljaandest:

Федор Достоевский

Братья Карамазовы

Русский Bестник

1880


Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Издано при поддержке АНО «Институт перевода», Россия.


Toimetanud ja korrektuuri lugenud Maiga Varik Kujundanud Britt Urbla Keller © Tõlge eesti keelde. Virve Krimm, 2015 ISBN 978-9985-3-3442-3 ISBN 978-9985-3-3684-7 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2015 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

Pühendatud

Anna Grigorjevna Dostojevskajale

Tõesti, tõesti ma ütlen teile: Kui nisuiva ei kuku mullasse

ega sure, jääb ta üksi, aga kui ta sureb,

siis ta kannab palju vilja!

(Johannese evangeelium 12; 24)

AUTORILT

Alustades siin oma kangelase Aleksei Fjodorovitš Karamazovi elukäigu kirjeldamist, olen ma ise mõnevõrra kimbatuses. Ja nimelt: ehkki ma väidan, et Aleksei Fjodorovitš on minu kangelane, tean ma väga hästi, et ta ei ole mingi suurmees, ja näen seetõttu ette vältimatuid küsimusi, nagu näiteks: mille poolest see teie Aleksei Fjodorovitš siis nii tähelepanuväärne on, et te ta oma kangelaseks valisite? Mida ta on korda saatnud? Kellele ja millega ta tuntud on? Miks peaksin mina, lugeja, tema elu üksikasjade tundmaõppimisele aega raiskama?

Viimane küsimus on tõesti saatuslik, sest sellele oskaksin ma vastata vaid nõnda: „Võib-olla näete seda romaanist ise.” Tjah, aga kui romaan loetaksegi läbi ja ometi ei nähta, kui minu Aleksei Fjodorovitši tähelepanuväärsust siiski ei tunnistata? Ütlen ära, et aiman seda oma kurvastuseks juba ette. Minu meelest on ta tähelepanuväärne, kuid ma kahtlen sügavasti, kas ma jõuan seda lugejale tõestada. Asi on selles, et mingi tegelane ta ju on, kuid ähmane, selgimatu tegelane. Muide, niisugusel ajal nagu praegu olekski imelik inimestelt selgust nõuda. Üks on igatahes päris kindel: tegemist on iseäraliku mehega, koguni veidrikuga. Kuid iseäralikkus ja veidriku pitser teevad pigem kahju, kui et annaksid õigust oodata tähelepanu, eriti veel, kui kõik püüdlevad selle poole, et äärmusi ühendada ja üleüldises segaduses vähemalt mingit selgust nõutada. Ent veidrik on enamasti siiski üksikjuhtum ja erand. Eks ole?

Kui te viimase väitega nõustuda ei taha ja vastate, et „ei ole” või „alati küll ei ole”, siis lähen ma oma kangelase Aleksei Fjodorovitši tähendusrikkuse asjus võib-olla koguni julgemaks. Sest vähe sellest, et veidrik „alati küll ei ole” erand ja üksikjuhtum, vaid koguni vastupidi: tuleb ette sedagi, et vahest kannab just tema endas terviku tuuma, kuna teised tema ajajärgu inimesed – kõik on mingi tuulepuhanguga temast mõneks ajaks millegipärast lahti rebitud…

Ma ei oleks muide laskunudki nendesse kaunis tüütutesse ja segastesse seletustesse ning oleksin alustanud lihtsalt ilma eessõnata: kui meeldib, loetakse niikuinii läbi; ent häda on selles, et elulookirjeldusi on mul siin kõigest üks, kuid romaane tegelikult kaks. Peamine romaan on õieti see teine, see, milles minu kangelase tegevus toimub juba meie ajal, nimelt meie elu praegusel, jooksval hetkel. Esimene romaan aga on aset leidnud juba kolmteist aastat tagasi ja ei olekski nagu päris õige romaan, vaid kõigest üksainus hetk minu kangelase varasest noorusest. Mul oleks võimatu ilma selle esimese romaanita läbi ajada, sest siis jääksid paljud asjad teises romaanis arusaamatuks. Ent sellega läheb minu esialgne kimbatus veelgi suuremaks: kui juba mina, elulookirjutaja, leian ise, et säherduse tagasihoidliku ja ähmase kangelase kohta oleks võib-olla ka ühestainsast romaanist rohkem kui küllalt, mis asjus siis veel kahega välja tulla ja millega minu seesugust ninakust seletada?

Nendesinaste küsimuste ees nõutu, söandan jätta nad sootuks vastamata. Loomulikult on läbinägelik lugeja ammu ära arvanud, et see mõte mul juba algusest saati meeles mõlkus, ning on minu peale nüüd kindlasti pahane, miks ma ilmaaegu tühje sõnu teen ja kallist aega raiskan. Sellele vastan päris otsekoheselt: ma tegin tühje sõnu ja raiskasin kallist aega esiteks viisakusest ja teiseks kavalusest – igatahes olen ma seeläbi kõiki omamoodi ette hoiatanud. Muide, mu meel on nüüd koguni rõõmus, et niiviisi on minu romaan otsekui iseenesest jagunenud kaheks looks, mis moodustavad „põhiolemuselt ühtse terviku”: kui lugeja on esimese looga tutvunud, otsustab ta juba ise, kas tal tasub teist üldse kätte võtta. Mõistagi ei ole tal ju mingit kohustust, raamatu võib juba esimese loo kahe lehekülje järel käest panna, et seda mitte iganes enam lahti teha. Kuid leidub ka niisuguseid peenetundelisi lugejaid, kellel on nimelt kindel tahtmine lugeda lõpuni, et pärast erapooletus hindamises eksitust ei juhtuks – sellised on näiteks kõik vene kriitikud. Ja nende ees on mu süda nüüd igatahes hoopis kergem: kõigest nende akuraatsusest ja kohusetundlikkusest hoolimata olen ma andnud neile vähemalt täiesti seaduspärase ettekäände lugu juba romaani esimese episoodi pealt käest visata. Ja ongi kogu eessõna. Ma olen täiesti päri, et see on üleliigne, aga kui see on kord juba kirjutatud, jäägu pealegi.

Ja nüüd asja juurde!

ESIMENE JAGU
ESIMENE RAAMAT

IFjodor Pavlovitš Karamazov

Aleksei Fjodorovitš Karamazov oli meie maakonna mõisniku Fjodor Pavlovitš Karamazovi kolmas poeg; mõisnik ise (keda meil veel praegugi meelde tuletatakse) oli üksvahe laialt tuntud oma traagilise ja kahtlase surma tõttu, mis leidis aset täpselt kolmteist aastat tagasi ja millest ma parajal kohal ka lähemalt räägin. Kuid praegu avaldan ma sellest meie „mõisnikust” (nagu teda siinmail nimetati, ehkki ta polnud eluaeg oma mõisas peaaegu üldse elanud) vaid niipalju, et ta oli üks imelik tüüp, keda õigupoolest üsna sageli ette tuleb, ja nimelt säherdune tüüp mehi, kes pole mitte ainult närused ja kõlvatud, vaid ka arulagedad, kuid seda sorti arulagedad, kes oskavad oivaliselt hoolitseda oma maise vara eest, ja paistab, et muud ei midagi. Fjodor Pavlovitš oli näiteks alustanud peaaegu nullist, ta oli väga väike mõisnik, käis alatihti nugiliseks teiste inimeste lõunalauas, kippus pidama priisöödiku põlve, aga kui ta suri, tuli ilmsiks, et tal oli ligemale sada tuhat rubla puhast raha. Ometi oli ta eluaeg olnud üks kogu meie maakonna kõige arulagedamaid põrundpäid. Ma kordan veel: asi ei ole rumaluses – enamik säherdusi põrundpäid on vägagi nupukad ja kavalad – vaid just nimelt arulageduses, liiatigi mingis erilises, rahvuslikus arulageduses.

Ta oli olnud kaks korda abielus ja tal oli kolm poega – kõige vanem, Dmitri Fjodorovitš, esimese naisega, ning teised kaks, Ivan ja Aleksei, teisega. Fjodor Pavlovitši esimene abikaasa pärines vägagi jõukast ja tuntud aadlisuguvõsast, Miussovitest, kes olid samuti meie maakonna mõisnikud. Kuidas see just oli juhtunud, et kaasavaraga neiu, kes oli ühtlasi ilus – ja vähe sellest! – sihuke sõnakas tarkpea, nagu nood meil nüüd, praeguse põlvkonna ajal, enam sugugi haruldased ei ole ja kellesarnaseid juba minevikuski leida võis, oli abiellunud säärase tühise „tuhnusega”, nagu kõik toda vennikest toona olid nimetanud, ei hakka ma pikemalt seletama. Sest kunagi tundsin ma ise tollest üle-eelmisest, „romantilisest” põlvkonnast üht neidu, kes pärast mitut aastat mõistatuslikku armastust härra vastu, kellele ta oleks võinud muide päevapealt rahumeeli mehele minna, lõpetas ometi sellega, et mõtles endale ise välja terve hulga ületamatuid takistusi ning heitis end ühel tormisel ööl alla kõrgest kaldast, mis meenutab kaljut, väga sügavasse ning kiire vooluga jõkke ja sai tõesti lihtsalt omaenese tuju ajel surma – ainult seetõttu, et tahtis sarnaneda Shakespeare’i Opheliaga, liiatigi, kui see kalju, mille ta oli juba ammuilma välja valinud ja mis talle nii väga meeldis – kui see kalju poleks olnud sedavõrd maaliline ja kui selle asemel oleks seal laiunud vaid proosaline lauge kallas, ei oleks enesetappu vahest üldse toimunudki. See oli fakt, ja võib arvata, et samasuguseid või sellesarnaseid fakte on meie vene elus kahe või kolme viimase sugupõlve aegu olnud hulganisti. Ja nii nagu see, oli ka Adelaida Ivanovna Miussova samm kahtlemata vastukaja võõrastele tuultele ja kammitsetud mõtte kihutusele niisamuti. Võib-olla oli tal tulnud tahtmine kuulutada naise iseseisvust, hakata vastu ühiskonna seatud tingimustele või oma suguvõsa ja perekonna despotismile, ja oletame, et teenistusvalmis fantaasia oli pannud ta kas või üheksainsakski hetkeks uskuma, et Fjodor Pavlovitš on priisöödiku seisusest hoolimata ometi üks toonase, aina kõige paremale ülemineku ajajärgu julgemaid ja pilkehimulisemaid mehi, kuigi oli kõigest õel narr ja muud ei midagi. Pikantseks tegi loo ka seik, et asi oli korraldatud mõrsjaröövina, ning see mõjus Adelaida Ivanovnale väga meelitavalt. Fjodor Pavlovitš ise oli tollal juba oma sotsiaalse seisundi tõttu mis tahes seda sorti vahemängudeks piisavalt hästi ette valmistatud, kuna ihkas kirglikult ükskõik milliste võtetega haljale oksale jõuda; ja talle oli ometi ülimalt ahvatlev ennast säärasesse toredasse suguvõsasse sisse sokutada ning sealt kaasavara võtta. Mis puutub aga vastastikusesse armastusse, siis seda ei olnud nähtavasti ollagi – ei mõrsja ega ka tema enese poolt – hoolimata koguni Adelaida Ivanovna ilust. Nii et see juhtum oli Fjodor Pavlovitši elus küll ainuke omataoline, kuna kogu maise teekonna kestel oli ta ülimalt lihahimuline, iga hetk valmis krabama ükskõik millist seelikut, oleks vaid viibatud. Ja ometi oli just see naisterahvas ainus, kes tema himurusele mingit erilist muljet ei avaldanud.

 

Adelaida Ivanovna oli kohe mõrsjaröövi järel leidnud, et lihtsalt põlgab oma meest, ja midagi muud polegi. Niisiis olid abielu tagajärjed olnud kohe erakordselt kiiresti juba ette arvata. Hoolimata asjaolust, et suguvõsa oli juhtunuga koguni hästi kähku leppinud ja põgenikule kaasavara kätte andnud, oli abikaasadel alanud äärmiselt korratu elu, täis lakkamatuid stseene. Käis jutt, et noorik olevat näidanud tolles elus üles võrratult rohkem õilsust ja üllameelsust kui Fjodor Pavlovitš, kes, nagu nüüd on teada, oli tal juba siis kohe käest kahmanud kogu tema rahanatukese, ligemale kakskümmend viis tuhat, ja teinud seda aega viitmata, niipea kui naine oli raha kätte saanud, nii et naisele olid kõik need kenad tuhanded juba sellest silmapilgust peale lõplikult kadunud nagu vits vette. Väikest küla ja igati viisakat linnamaja, mille naine oli samuti kaasavaraks saanud, püüdis mees pikka aega ja kõigest väest mingi paraja nükkega oma nimele kirjutada ja oleks sellega ükskord kindlasti ka hakkama saanud, nii-öelda tänu ainuüksi põlgusele ja jälestusele, mida ta lausa häbitu väljapressimise ja mangumisega abikaasas iga hetk uuesti äratas, tänu ainuüksi naise hingelisele väsimusele – peaasi, et mees ta rahule jätaks. Kuid õnneks oli Adelaida Ivanovna perekond vahele astunud ja ahnitsejat takistanud. On kindlalt teada, et abikaasade vahel tuli sageli ette kaklusi, kuid rahvasuu räägib, et peksjaks pooleks polevatki olnud Fjodor Pavlovitš, vaid peksnud ikka Adelaida Ivanovna, keevaline, julge, tõmmu, äge ja tähelepanuväärse füüsilise jõuga õnnistatud naisterahvas. Lõpuks hülgas naine kodu ja laskis mingi verivaese seminaristist õpetajaga Fjodor Pavlovitši juurest jalga, jättes maha mehe ühes kolmeaastase Mitjaga. Fjodor Pavlovitš seadis majas silmapilk sisse tõelise haaremi ja pani käima ohjeldamatud joomingud, mille vaheaegadel sõitis läbi peaaegu kogu kubermangu ning kaebas pisarsilmil kõigile, kes aga ette juhtusid, Adelaida Ivanovna peale, kuidas too oli ta maha jätnud, ning kirjeldas sealjuures sääraseid üksikasju, mida mehel peaks hirmus häbi olema oma abielu kohta rääkida. Kuid mis peamine: talle oleks nagu meeldinud ja olnud lausa uhkuseasi etendada petetud abielumehe naeruväärset rolli ning laotada oma õnnetuse peensusi koguni eriliselt ilustatuna kõikide ette. „Jääb mulje, nagu oleks teile, Fjodor Pavlovitš, mingi auaste antud – te olete kõigest oma kurvastusest hoolimata nii rahul!” ütlesid pilkajad. Paljud lisasid koguni, et talle meeldib nüüd esineda uuendatud narrirollis ning et ta teeb suurema naeru õhutamiseks meelega sellise näo, nagu ei märkakski ise oma koomilist seisundit. Muide, kes teab, võib-olla tuli see hoopis tema lihtsameelsusest. Lõpuks õnnestus tal siiski oma jooksikule jälile saada. Vaeseke elutses Peterburis, kuhu ta oli oma seminaristiga rännanud ja kus ta oli siis juba ennastunustavalt andunud päris täielikule emantsipatsioonile. Fjodor Pavlovitš haaras aega viitmata asjast kinni ja asutas end Peterburisse minema – milleks? – seda ei teadnud ta loomulikult isegi. Ja ta olekski vist tõesti teele asunud, ent samas leidis ta omaenese otsuse järel, et nüüd on tal eriline õigus enne reisi ka julgust võtta, mingit piiri pidamata jooma kukkuda. Ja just sel ajal saabus tema naise perekonnale Peterburist surmasõnum. Naine olevat surnud kuidagi äkitselt, kuuldavasti mingis pööningukambris, ühtede juttude järgi tüüfusesse, teiste järgi – vististi nälga. Fjodor Pavlovitš oli naise surmasõnumit kuuldes parajasti purjus; räägitakse, et ta olevat pannud mööda tänavat jooksu ja sirutanud rõõmu pärast kisendades käsi taeva poole: „Issand, nüid sa lased oma sulase rahus minna!” – kuid teiste arvates nutnud ta suure häälega nagu pisike laps, nii et seekord olnud teda koguni kõigest ta eemaletõukavusest hoolimata hale vaadata. Väga võimalik, et selles oli nii üht kui teist, et ta niihästi rõõmutses oma vabanemise üle kui ka nuttis vabastajat taga – kõike korraga. Enamasti on inimesed, ka kurjategijad, palju lihtsameelsemad ja puhtsüdamlikumad, kui me neist arvatagi oskame. Ja meie ise niisamuti.

IIEsimene poeg kaelast ära

Võib muidugi ette kujutada, mis kasvataja ja isa säärane mees üldse olla sai. Temaga kui isaga juhtus nii, nagu pidigi juhtuma, mis tähendab, et ta jättis poja, kelle ta Adelaida Ivanovnaga oli sigitanud, sootuks ja täielikult ilma hooleks, kusjuures mitte sallimatusest poja vastu või mingite solvatud abielumehe tunnete pärast, vaid üksnes seetõttu, et oli poja lihtsalt ära unustanud. Samal ajal, kui ta kõiki oma pisarate ja kaeblemisega tüütas ning kogu majast kõlvatuse urka tegi, võttis selle maja ustav teener Grigori kolmeaastase Mitja oma hoole alla, ja kui teener poleks hoolitsenud, ei oleks leidunud ühtegi hingelist, kes oleks lapsel kas või särgikest vahetanud. Peale selle juhtus algul veel nõnda, et ka emapoolne suguvõsa oleks nagu samuti lapse ära unustanud. Vanaisa, see tähendab Adelaida Ivanovna isa, härra Miussovit ennast, ei olnud siis enam elavate kirjas; tema leseks jäänud abikaasal, Mitja vanaemal, kes oli Moskvasse kolinud, oli tervis juba liiga vilets ja ta õed olid riburada mehele läinud, nii et Mitjal tuli ligemale aasta aega läbi ajada teener Grigoriga, kelle juures teenijatemajas ta siis elaski. Muide, kui ta ka oleks ehk papale korraks meelde tulnud (ei ole võimalik, et too tema olemasolust üldse teadlik polnud), oleks papa ta nagunii teenijatemajja tagasi saatnud, sest laps oleks talle tema prassingutes tülinaks olnud. Ent juhtus nõnda, et Pariisist oli parajasti sattunud koju käima õndsa Adelaida Ivanovna lellepoeg Pjotr Aleksandrovitš Miussov, kes elas hiljem veel hulk aastaid järjest välismaal, kuid kes siis oli alles väga noor mees; igatahes mees, kes oli Miussovite suguvõsas eriline – haritud, pealinlik, välismaine ning sealjuures elupõline eurooplane ja veel eluõhtulgi neljakümnendate-viiekümnendate aastate liberaal. Kogu oma karjääri kestel oli tal olnud sidemeid paljude tolle ajajärgu ülimalt liberaalsete meestega nii Venes kui ka välismaal. Ta tundis isiklikult nii Proudhoni kui ka Bakuninit ning oma rännakute lõppedes meeldis talle eriti meenutada Pariisi neljakümne kaheksanda aasta veebruarirevolutsiooni kolme päeva, ta andis neist pajatades vihjamisi mõista, nagu oleks temagi seal osaline olnud ja peaaegu et isiklikult barrikaadidel viibinud. See oli üks tema rõõmsamaid noorpõlvemälestusi. Tal oli koormistevaba vara – tolleaegses mõõtkavas ligikaudu tuhat hinge. Tema oivaline mõis asus vahetult meie väikelinna naabruses ning piirnes meie kuulsa kloostri maadega, mistõttu Pjotr Aleksandrovitš oli juba väga noorena – kohe, kui oli oma pärandi kätte saanud – alustanud kloostriga lõputut protsessimist mingite kalapüügi- ja metsaraieõiguste asjus, millest ma lähemalt pole kuulnud, kuid tean, et ta oli pidanud protsessi alustamist „klerikaalidega” koguni oma kodaniku- ja valgustuslikuks kohuseks. Kui ta oli kuulnud kõike Adelaida Ivanovnast, keda ta loomulikult mäletas ja oli kunagi ka ise tähele pannud, ning saanud teada, et lelletütrest oli maha jäänud Mitja, võttis ta, hoolimata kõigest oma nooruslikust rahulolematusest ja põlgusest Fjodor Pavlovitši vastu, selle asja ette. See oli üldse tema esmane tutvumine Fjodor Pavlovitšiga. Ta ütles viimasele otsesõnu, et tahab võtta lapse kasvatamise enda peale. Hiljem rääkis ta veel kaua kui omamoodi iseloomustavast joonest, kuidas Fjodor Pavlovitšil olevat olnud siis, kui tema oli jutu Mitjale viinud, kohe hulk aega selline nägu peas, nagu ei saaks ta sugugi aru, mis lapsest üldse jutt käib, ning oli olnud koguni imestunud, et tal on majas kuskil väike poeg. Kui Pjotr Aleksandrovitši kirjelduses leiduski mingit liialdust, pidi selles ometi olema ka teatud tõepära. Õigupoolest meeldis Fjodor Pavlovitšile ju eluaeg aina midagi etendada, mängida teie ees äkitselt mingit ootamatut rolli, ja mis peaasi – sageli täiesti mõttetult, lausa enese kahjuks, nagu näiteks kõnealusel juhul. See joon on muide omane haruldaselt paljudele, koguni vägagi tarkadele inimestele, kes on hoopis teisest puust kui Fjodor Pavlovitš. Pjotr Aleksandrovitš ajas asja väga innukalt ja määratigi (koos Fjodor Pavlovitšiga) lapse hooldajaks, kuna emast oli ju tegelikult maha jäänud väike mõis – maja ja maaomand. Sellest ajast kolis Mitja juba päriselt oma ema lellepoja juurde elama, aga kuna tollel oma perekonda ei olnud ning ta ruttas aega viitmata, niipea kui oli rahaliste sissetulekute kättesaamise oma mõisatest korda ajanud ja kindlustanud, jälle pikemaks ajaks Pariisi tagasi, tegi ta lapse eest hoolitsemise ülesandeks ühele oma vanatädile, kellelegi Moskva aadliprouale. Juhtus nõnda, et harjumuspärase Pariisi eluga läks ka temal endal laps meelest, eriti kui algas toosama veebruarirevolutsioon, mis tema kujutlusvõimet nii tugevasti rabas, et ta seda pärast enam eluaeg unustada ei suutnud. Ent Moskva aadliproua suri ja Mitja sattus ühe tema abielus tütre juurde. Pärast seda vahetas Mitja nähtavasti veel neljandatki korda pesapaika. Sellest ma praegu pikemalt rääkima ei hakka, seda enam, et edaspidi tuleb Fjodor Pavlovitši esiklapsest veel rohkesti juttu: praegu piirdun ma vaid kõige hädavajalikumate andmetega, milleta mul oleks koguni võimatu romaani kirjutamist alustada.

Esiteks oli see Dmitri Fjodorovitš vaid üks Fjodor Pavlovitši kolmest pojast ning kasvas veendumuses, et talle kuulub vähemalt mingisugunegi vara, ja kui ta täisikka jõuab, on ta lõpuks iseseisev mees. Tema poisipõli ja noorusaeg möödusid segaselt: gümnaasiumi ta ei lõpetanud, hiljem sattus mingisse sõjakooli ja sealt Kaukaasiasse, kus teenis välja ohvitseriauastme, pidas duelli ja degradeeriti, teenis auastme uuesti välja, pummeldas kõvasti ja lõi läbi hea hulga raha. Kuid raha hakkas ta Fjodor Pavlovitšilt saama alles pärast täisikka jõudmist, senikaua aga oli ta teinud võlgu. Oma isa Fjodor Pavlovitši õppis ta tundma ja nägi esimest korda alles pärast täisealiseks saamist, kui ta tuli meie kanti käima, nimelt selleks, et isaga varalist vahekorda klaarida. Ilmselt ei meeldinud tema lihane isa talle juba siis; ta viibis tookord siin vaid lühikest aega ning sõitis sedamaid minema, niipea kui oli jõudnud isalt vastu võtta mingi summa raha ja sõlmida temaga teatud kokkuleppe, kuidas edaspidi kätte saada sissetulekuid oma mõisast, mille tulude suurust ja hinda tal ei õnnestunudki tookord Fjodor Pavlovitšilt välja uurida (vägagi tähelepanuväärne fakt). Fjodor Pavlovitš märkas tollel esimesel kohtumisel kohe (ja seda peab meeles pidama), et Mitjal on oma varalisest seisust liialdatud ning väär arusaamine. Fjodor Pavlovitš oli sellega väga rahul, sest temal käis omaette arvepidamine. Ta jõudis üksnes järeldusele, et noormees on kergemeelne, keevaline, kirgede kütkes, kärsitu ja prassija, kellele aitab sellestki, kui tal on aeg-ajalt kuskilt midagi võtta, siis rahuneb ta otsekohe, ehkki arusaadavalt vaid lühikeseks ajaks. Nimelt seda omadust hakkaski Fjodor Pavlovitš ära kasutama, mis tähendab, et ta vaigistas noormeest väikeste andamite ja ajutiste rahasaadetistega, kuni lõpuks juhtus nõnda, et kui Mitja neli aastat hiljem kannatuse kaotas ja teist korda meie väikelinna tuli, seekord juba isaga lõpparvet tegema, selgus tema äärmiseks üllatuseks, et tal ei ole enam mingit vara ja et tagantjärele on kogunisti keeruline kokku arvata, kuidas ta on kogu oma mõisa maksumuse Fjodor Pavlovitšilt juba sularahas kätte saanud ning on talle võibolla veel koguni ise võlgu; et nii- ja niisuguste punktide järgi nende kokkuleppes, mida ta ise oli tookord soovinud sõlmida, ei olegi tal enam õigust midagi rohkemat nõuda jne, jne. Noormees oli rabatud, ta kahtlustas valet, pettust, läks peaaegu vaost välja ning oleks nagu mõistuse kaotanud. Ja nimelt see asjaolu põhjustaski õnnetuse, mille kirjeldamine moodustab minu esimese, sissejuhatava romaani aine või õigemini välise külje. Kuid enne romaani kallale asumist pean ma jutustama ka Fjodor Pavlovitši kahest teisest pojast, Mitja vendadest, ja seletama, kust siis veel need pärit olid.

1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32 
Рейтинг@Mail.ru