Kuritöö ja karistus

Федор Достоевский
Kuritöö ja karistus


KURITÖÖ JA KARISTUS

Fjodor Dostojevski


Algupärane pealkiri: Преступление и наказание Tõlge eesti keelde: Anton Hansen Tammsaare Tõlke esmatrükk: Loodus 1929 © Copyright for the Estonian translation by Anton Hansen Tammsaare 2007 Kõik õigused kaitstud ISBN ISBN 978-9949-480-14-2 (epub) Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2011

Esimene osa

I

Juuli alguses, haruldaselt palaval ajal, väljus keegi noormees õhtu eel oma toakesest, mis oli korterirahvalt S. põiktänavas üüritud, ja läks pikkamisi, nagu kõheldes, K. silla poole.

Tal oli õnnestunud oma perenaise kohtamisest trepil kõrvale hoida. Tema toake asetses just kõrge viiekordse maja katuse all ja oli enam kapi kui kambri sarnane.Korteri perenaine aga,kellelt see tuba koos ümmardamise ja lõunalauaga oli üüritud, asus üks trepp madalamal, eraldi korteris, ja iga kord, kui noormees tahtis tänavale pääseda, pidi ta tingimata mööduma perenaise köögi uksest, mis peaaegu alati seisis vastu treppi pärani lahti. Ning iga kord, kui noormees sellest uksest pidi mööda minema, valdas teda mingisugune haiglane ja arglik tunne, mida ta häbenes ja mille tõttu ta kulme kortsutas. Ta oli perenaisele tublisti võlgu ja kartis temaga kokku puutuda.

Mitte just, et ta oleks olnud nii arg ja rõhutud — isegi üsna selle vastu; kuid juba mõnda aega oli ta ärritatud, närvid olid pingul, see sarnanes raskemeelsusega. Ta oli niivõrd enesesse süvenenud ja kõigist eraldunud, et ei kartnud mitte ainult kohtamist perenaisega, vaid igasugust kohtamist. Ta oli vaesusest masendatud, kuid isegi tema rõhuv seisukord ei koormanud teda enam viimasel ajal. Oma igapäevaste asjadega ei tahtnud ta enam tegemist teha ega teinudki. Tõepoolest ei kartnud ta mingit perenaist, ükskõik mis see tema vastu haudus. Kuid trepil peatuda, kuulata kõiksugu lori selle igapäevase tühja-tähja üle, mis temasse sugugi ei puutu, samuti kõiki neid ähvardusi, kaebusi, pealekäimisi maksmise asjus, ja kõigest kuidagi kõrvale põigelda, vabandada, valetada — ei, parem juba kassina trepil mööda lipsata ja kaduda, ilma et keegi näeks.

Siiski, seekord üllatas teda ennastki tänavale jõudes hirm, mida ta tundis oma võlausaldajaga kokkupuutumise pärast.

«Missuguse teoga tahan katset teha ja missuguseid tühiasju samal ajal kardan!» mõtles ta imelikul naeratusel. «Hm!... Jah... kõik on inimese enda teha ja ometi laseb ta kõik ainuüksi arguse pärast oma nina alt mööda... see on juba kord aksioom... Huvitav, mida kardavad inimesed kõige rohkem? Uut sammu, oma uut sõna kardavad nad kõige rohkem... Kuid siiski, ma lobisen liiga palju.

Seepärast ei teegi ma midagi, et lobisen.Võib-olla siiski, et on nõnda: sellepärast lobisen, et ma midagi ei tee. Lobisema olen õppinud viimasel kuul, lamades öödpäevad nurgas ning mõeldes... Iidamast ja Aadamast. Noh, milleks ma praegu lähen? Suudan ma seda? On see tõsiselt mõeldud? Mitte sugugi tõsiselt. Muidu niisama, et aga kujutleda, ennast lohutada, mõttes mängelda. Jah, küllap vist, et aga mõttes mängelda!»

Tänaval oli hirmus kuumus, pealegi oli seal veel umbne õhk, rahvatung, igal pool lubi, tellingud, telliskivid, tolm ja see eriline suve lõhn, mida tunneb nii hästi iga peterburilane, kel puudub võimalus suvila üürimiseks, — see kõik vapustas ebameeldivalt noormehe närve, mis olid selletagi juba rikutud.Vastikut ja kurba pilti täiendasid kannatamatu haisuga joogikohad, mida selles linnajaos oli eriti palju, ja joobnud inimesed, kes argipäevast hoolimata iga silmapilk vastu tulid. Kõige sügavam jälkustunne helkis üürikeseks noormehe peenis näojoonis.Ah jaa, ta oli väga ilus, kenade tumedate silmadega, tumeruuged juuksed, kasvu poolest üle keskmise, sale ja sirge. Kuid varsti langes ta nagu sügavasse mõttesse, õigem veel — nagu unustusse ja sammus ümbritsevat tähele panemata, ja tal polnudki tahtmist seda tähele panna. Harjumuse tõttu üksinda rääkida, mida ta praegu isegi märkas, pomises ta aeg-ajalt midagi endamisi. Praegusel silmapilgul ta tundis, et tema mõtted lähevad ajuti segi ja et ta on väga nõrk: juba teist päeva polnud ta peaaegu midagi söönud.

Ta oli niivõrd halvasti riietatud, et mõni teine, kuigi oleks sellega harjunud, ometi poleks tihanud niisugustes närudes tänavale minna. Siiski, linnajagu oli siin niisugune, et vaevalt võis kedagi oma ülikonnaga imestama panna. Heinaturu lähedus, teatud asutuste rohkus ja see, et siin elanikkudeks olid peaasjalikult käsitöölised, kes siia Peterburi kesktänavaile ja põiktänavaile olid kokku kuhjunud, tegid üldise vaatepildi omapäraste isikutega ajuti niivõrd kirevaks, et veider oleks olnud mõnd teistsugust kuju nähes imestuda. Kuid noormehe hinge oli juba niipalju kurja põlgust kogunenud, et hoolimata kõigest oma piinlikkusest, mis oli taoti väga noor, ta praegu kõige vähem oma närusid tänaval häbenes. Teine asi oleks olnud see, kui ta oleks kohanud mõnd tuttavat või endist sõpra, aga nendega ei armastanud ta üldse kokku puutuda... Kui aga keegi joobnu, keda ei tea miks või ei tea kuhu sel silmapilgul päratu suures vankris veeti, mille ette oli rakendatud kõrge veohobune, temale äkki mööda sõites hüüdis: «Kuule, sina, saksa kübarategija!» ja käega tema poole näidates kõigest kõrist karjuma pistis, — jäi noormees järsku seisma ja haaras kramplikult oma kübarast kinni. See kübar oli kõrge, ümarik, Zimmermanni oma, kuid juba kulunud, üsna tulitanud, täis auke ja laike, ilma äärteta ja hooletult ühele küljele viltu. Kuid noormeest ei vallanud häbi, vaid hoopis teine tunne, mis sarnanes isegi hirmuga.

«Seda ma ju teadsin!» pomises ta segaduses. «Seda ma ju mõtlesin kohe! See on juba see kõige halvem! Mõni niisugune rumalus, mõni kõige närusem kribemeke võib kogu mõtte rikkuda! Jah, liiga silmatorkav kübar... naeruväärne, seepärast silmatorkav... Minu närud nõuavad tingimata nokkmütsi, olgu see või mõni vana kook, mitte aga seda monstrumit. Keegi ei kanna niisugust, versta maa peale torkab teine silma, jääb meelde... peaasi, hiljemini peetakse meeles ja oledki sees. Siin peab võimalikult tähelepandamatu olema... Peaasi — tühised asjakesed, tühised asjakesed! Tühised asjakesed ongi need, mis alati ja kõik hävitavad...»

Minna polnud tal kuigi palju; ta teadis isegi seda, mitu sammu on tema maja väravast: just seitsesada kolmkümmend. Ta oli kunagi nad ära lugenud, kui ta oma unistustes hõljus. Sel ajal ei uskunud ta veel isegi oma unistusi ja ärritas ennast ainult inetu, kuid hukutava jultumusega.Aga nüüd, kuu aja pärast hakkas ta juba teisiti asjadele vaatama ja, hoolimata kõigist oma õrritavatest üksikkõnedest iseenda jõuetuse ja kõhklemise üle, harjus ta nagu vastu tahtmist oma «inetut» unistust ettevõtteks pidama, kuigi ta veel iseennast ei uskunud. Praegu läks ta oma ettevõtte teostamiseks proovi tegema ja iga sammuga kasvas tema erutus ikka enam ja enam. Tarduval südamel ja närvilise värinaga astus ta määratu suure maja juurde, mille üks sein seisis vastu kanalit, teine aga vastu -ja tänavat. Selles majas olid ainult väikesed korterid ja neis asusid igasugused käsitöölised — rätsepad, lukksepad, köögitüdrukud, mitmesugused sakslased, oma käe peal elutsevad neiud, väikesed ametnikud jt. Sisse- ja väljakäijad aina vilksatasid mõlemal väraval ja mõlemal hoovil. Siin teenisid kolm või neli kojameest. Noormees oli väga rahul, et ta ühtegi neist ei kohanud, ja lipsas tähelepandamatult väravast paremat kätt seisvale trepile. Trepp oli pime ja kitsas, «must», kuid tema teadis juba seda kõike, oli seda tundma õppinud ja temale meeldis kogu see ümbrus: niisuguses pimeduses polnud isegi uudishimulik pilk kardetav. «Kui ma juba praegu nõnda kardan, mis oleks siis, kui mul tõepoolest juhus leiduks asja alustada?» mõtles ta tahtmatult, astudes neljandale korrale. Siin sulgesid ta tee erusoldatid-pakikandjad, kes kusagilt korterist mööblit välja kandsid. Ta teadis juba varemini, et selles korteris elas keegi perekonnainimesest sakslane, ametnik. «Tähendab, see sakslane kolib nüüd välja ja seega jäävad selles trepikojas neljandale korrale mõneks ajaks ainult vanaeide korterisse elanikud. See on hea... igaks juhuks...» mõtles ta jällegi ja kõlistas vanaeide korteri ukse taga. Kell kõlksatas nõrgalt, nagu oleks ta plekist, mitte aga vasest. Niisuguste majade selletaolistes väikestes korterites on peaaegu alati säärased kellad. Ta oli juba selle kella kõla unustanud ja nüüd tuletas see kõlin talle äkki midagi meelde ja esitas selgelt silmade ette... Ta võpatas, närvid olid tal läinud liiga nõrgaks. Natukese aja pärast avanes pisut uks: naiselanik silmitses külalist läbi prao nähtava umbusuga ja temast paistsid pimeduses ainult välkuvad silmad. Kuid ukse taga hulka inimesi nähes sai ta julgemaks ja avas selle täiesti. Noormees astus üle läve pimedasse esikusse, mis oli pisitillukesest köögist vaheseinaga eraldatud. Vanaeit seisis vaikides tema ees ja vahtis teda küsivalt. See oli pisitilluke, kuivetunud eideke, aastat kuuskümmend vana, teravate ja kurjade silmadega, väikese terava ninaga ja palja peaga. Valged, pisut halliks tõmbunud juuksed olid liimendavalt õlitatud. Tema pika ja peene, kanajala-sarnase kaela ümber oli mässitud mingisugune flanellinäru, õlgadel aga ripnes, kuumusest hoolimata, kulunud ja kollaseks tõmbunud lai nahkjakk. Vanaeit köhis ja rögises alatasa. Noormees pidi vististi tema peale mingisuguse iseäraliku pilguga vaatama, sest ka tema silmis lõi äkki jällegi endine umbusaldus helkima.

«Raskolnikov, üliõpilane, käisin kuu aega tagasi teie juures,» tõttas noormees pooleldi kummardudes pomisema, sest tal tuli meelde, et peab lahkem olema.

 

«Mäletan, isake, väga hästi mäletan, et käisite,» rääkis vanaeit selgelt, kuna ta ikka veel oma küsivaid silmi noormehe näolt ei pööranud.

«Niisiis... jällegi samasuguse asja pärast...» jätkas Raskolnikov, pisut kohmetudes ja vanaeide umbusalduse pärast imestudes.

«Siiski, võimalik, et ta on alati niisugune, ma ehk ei pannud tol korral tähele,» mõtles ta vastikustundega.

Vanaeit vaikis, nagu mõtleks ta millegi üle järele, siis astus kõrvale ja ütles toauksele näidates, külalist enesest ette lastes:

«Astuge sisse, isake.»

Kollaste tapeetidega, kurerehadega ja musliinist aknakardinatega väikest tuba, kuhu noormees astus, valgustas praegu loojenev päike heledasti. «Ka siis ükskord, tähendab, paistab päike!...» välgatas Raskolnikovi peas nagu ebateadlikult ja ruttu laskis ta pilgu üle kõige selle lennata, mis toas leidus, et võimalikult kogu sisustust tundma õppida ja meelde jätta. Kuid toas polnud midagi iseäralikku. Mööblist, mis kõik oli väga vana ja kollasest puust, seisis siin päratu suure kumera seljatoega sohva, tualettlaud ühes väikese peegliga vaheseinas, toolid mööda seinte ääri ja paar kollastes raamides odavat pildikest, mis kujutasid saksa preilisid, linnud käes, — see oli kogu mööbel. Nurgas väikese pühapildi ees põles lamp. Kõik oli väga puhas: mööbel ja põrand olid läikima hõõrutud, kõik hiilgas. «Lizaveta töö,» mõtles noormees. Kogu korteris polnud võimalik ainustki tolmukübet leida. «Ainult kurjade ja vanade leskede juures on niisugune puhtus,» jätkas Raskolnikov endamisi ja heitis uudishimuliku kõõrdi pilgu sitsist riidele ukse ees, mis viis teise pisitillukesse tuppa, kus seisid eide säng ja kummut ja kuhu ta veel kunagi polnud pilku heitnud. Kogu korteris olid ainult need kaks tuba.

«Mis teil vaja?» lausus eideke tuppa astudes karmilt ja jäi endiselt tema ette seisma, et talle otse silma vaadata.

«Tõin pandi, selle siin!»

Ja Raskolnikov võttis taskust vana õhukese hõbekella. Kella tagaküljel oli gloobus. Kett oli terasest.

«Ka endisel pandil on tähtaeg käes. Juba tunaeile sai kuu täis.»

«Ma maksan teile veel ühe kuu eest protsendid ära. Kannatage!»

«See oleneb minu heast tahtmisest, isake, kas kannatada või teie asi nüüd kohe ära müüa.»

«Aga kui palju annate kella eest, Aljona Ivanovna?»

«Käid tühiste asjadega, isake, see ei maksa peaaegu midagi. Sõrmuse eest andsin mineval korral kaks, aga seda võiks ju uuestpärast kullassepa juurest poolteise eest osta.»

«Andke neli rublagi, lunastan välja, see on isa oma. Varsti saan raha.»

«Poolteist rubla ja protsent ette, kui tahate.»

«Poolteist rubla!» hüüdis noormees.

«Nagu soovite.» Ja eit pakkus talle kella tagasi. Noormees võttis selle vastu ning sai nii vihaseks, et tahtis juba lahkuda, kuid meelde tuletades, et tal kuhugi pole minna ja et ta tuli siia pealegi veel teisel otstarbel, muutis ta silmapilk oma otsuse.

«Andke siia!» ütles ta jõhkralt.

Vanaeit hakkas taskust võtmeid otsima ja läks eesriide taha teise tuppa. Noormees, kes üksi keset tuba jäi, kuulatas uudishimulikult ja kaalutles. Oli kuulda, kuidas eit kummuti avas. «Vististi ülemine sahtel,» arutas noormees. «Võtmeid, tähendab, kannab ta paremas taskus... Kõik ühes kimbus, terasrõngas... Ja üks võti on seal teistest kolm korda suurem,hambulise keelega,see pole muidugi kummuti oma... Tähendab, peab veel mingisugune kast või kirst olema... Kui huvitav... Kirstudel on ikka niisugused võtmed... Aga siiski, kui alatu see kõik on...»

Eit tuli tagasi.

«Siin on, isake: kui rubla pealt kuus kümme arvata, siis tuleb poolteise rubla pealt kuus viisteist kopikat ette. Peale selle tuleb kahe eelmise rubla pealt sama arve järgi kakskümmend kopikat. Kõik kokku, tähendab, kolmkümmend viis. Seega jääb teil kella eest veel saada üks rubla viisteist kopikat. Siin on, võtke!»

«Kuidas! Nüüd juba rubla viisteist?»

«Just nõnda.»

Noormees ei hakanud vaidlema ja võttis raha. Ta vahtis eite ega tõtanud minekuga, nagu tahaks ta veel midagi öelda või teha, kuna ta isegi õieti ei teadnud, mida nimelt...

«Mõne päeva pärast toon ehk teile,Aljona Ivanovna, veel ühe asja... hõbedast... hea... paberossikarbi... niipea kui sõbralt kätte saan...» Ta kohmetus ja jäi vait.

«Noh, eks me siis räägi, isake.»

«Jumalaga... Ikka istute üksi kodus, õekest ei ole?» küsis noormees esikusse astudes võimalikult ladusalt.

«Aga mis teil siis, isake, temaga asja on?»

«Mitte midagi iseäralikku. Küsin niisama. Teie aga kohe... Jumalaga, Aljona Ivanovna!»

Raskolnikov astus kohmetunult välja. Kohmetus aina suurenes. Mööda treppi alla minnes jäi ta isegi mitu korda seisma, nagu oleks miski teda äkki üllatanud. Ja lõpuks tänavale jõudes hüüdis ta:

«Oh jumal, kui vastik see kõik on! Ja kas tõesti, kas tõesti mina... ei, see on lollus, see on mõttetus!» lisas ta kindlalt juurde. «Ja kas tõesti võis niisugune koledus mulle pähe tulla? Missuguse räpaga küll minu süda hakkama saab! Peaasi: porine, roojane, jälk, jälk!... Ja mina kuu aega...»

Kuid ei sõnadega ega hüüetega suutnud ta oma erutust väljendada. Lõpmatu vastikustunne, mis tema südant juba vanaeide juurde minnes hakkas pitsitama ja piinama, omandas nüüd niisuguse tugevuse ja selguse, et ta ei teadnud, kuhu põgeneda oma tusa eest. Ta läks mööda kõnniteed, nagu oleks ta joobnud, ilma et oleks tähele pannud vastutulijaid, mille tõttu ta nendega kokku põrkas. Ta toibus alles järgmisel tänaval. Ümber vaadates nägi ta, et seisab joogikoha ees, kuhu pääseb treppi mööda, mis viib alla keldrikorrale. Just sel silmapilgul tulid uksest kaks joobnut, kes vastastikku teineteist toetasid ja sõimates üles tänavale ronisid. Ilma pikema mõtlemiseta laskus Raskolnikov trepist alla. Seni polnud ta kunagi joogikohtadesse sisse astunud, kuid praegu käis ta pea ringi ja pealegi veel piinas teda kõrvetav janu. Tal tuli tahtmine külma õlut juua, seda enam, et ta ka oma äkilise nõrkuse nälja arvele pani. Ta istus pimedasse ja musta nurka ligase laua äärde, küsis õlut ja jõi ahnelt esimese klaasitäie. Meel läks kohe kergeks ja mõtted selgeks. «See kõik on lollus,» ütles ta lootvalt, «ja millegi üle pole siin hämmastuda! Lihtsalt füüsiline korratus! Kas või klaas õlut ja tükk kuivikut — ning silmapilk kõveneb mõistus, selgib mõte, võtavad kindlama kuju kavatsused. Ptüi, kui tühine see kõik on!...» Kuid põlglikust sülgamisest hoolimata muutus ta pilk juba rõõmsaks, nagu oleks ta äkki mingisugusest hirmsast koormast vabanenud, ja ta heitis sõbraliku pilgu kõrtsisviibijatele. Ometi oli tal ka sel silmapilgul kauge aimus, et seegi vastuvõtlikkus paremusele oli haiglane.

Kõrtsis oli sel ajal vähe rahvast. Peale nende kahe joobnu, kes olid talle trepil vastu tulnud, läks korraga veel välja terve trobikond, inimest viis, nendega oli kaasas üks tüdruk, ühel oli lõõtspill. Pärast seda muutus vaikseks ja avaraks. Sisse jäid: keegi pisut joobnud, kes istus õlle juures, välimuse järgi otsustades linnakodanik, ja tema väga purjus paks ja suur kaaslane, kes pingil tukkus ja vahetevahel äkki nagu unisest peast käsi laiali ajades hakkas sõrmi laksutama ning keha ülemise osaga hüplema, ilma et pingilt oleks tõusnud, lauldes ise mingisugust loba, mis püüdis meelde tuletada midagi sellesarnast:

Aasta kallistasin naist,

a-asta kal-lista...asin naist...

Või äkki, uuesti ärgates:

Kohtu tänaval ma käisin,

oma endise ma leidsin...

Kuid keegi ei võtnud ta õnnest osa: tema vaikiv kaaslane vaatas kõigile tema rõõmuiilidele isegi vaenulikult ja umbusklikult. Peale selle oli siin veel üks inimene, välimuselt eruametniku moodi. Tema istus oma topsiga eraldi, rüüpas vahetevahel ja vaatas ringi. Ka tema oli nagu mingisuguses ärevuses.

II

Raskolnikov polnud rahvahulgaga harjunud ja, nagu juba öeldud, põgenes igasuguse seltskonna eest, eriti viimasel ajal.Aga nüüd kiskus teda miski inimeste poole. Temas sündis nagu midagi uut ja ühes sellega ta tundis nälga inimeste järele. Ta oli oma kuupikkusest keskendunud nukrusest ja tumedast erutusest nii väsinud, et ta kas või ühegi silmapilgu oleks tahtnud hingata teistsuguses maailmas, ükskõik missugune see ka oleks, ja hoolimata ümbritsevast kasimatusest jäi ta praegu mõnutundel siia kõrtsi.

Kõrtsmik oli teises toas, kuid käis sageli pearuumis, tuli kusagilt kõrgemalt mööda astmeid alla, kusjuures kõige enne hakkasid paistma tema suure punase tagasikäänatud äärega keigarlikud säärsaapad. Seljas oli tal pikk kroogetega kuub ja tublisti võidunud must siidvest, ilma kaelasidemeta, ning kogu ta nägu tundus õliga määrituna, nagu mõni raudlukk. Leti taga seisis umbes neljateistkümneaastane poiss. Seal oli veel teinegi poiss, esimesest noorem, kes kätte kandis, kui midagi küsiti. Letil olid tükeldatud kurgid, leivakuivikud ja paladeks lõigatud kala; see kõik lõhnas halvasti. Oli lämmatav, nii et raske oli isegi istuda, ja kõik oli viinahaisuga niivõrd läbi imbunud, et tundus, nagu võidaks juba paljast õhust viie minutiga joobnuks jääda.

Mõnikord kohtame täiesti võõraid inimesi, kelle vastu hakkame esimesest silmapilgust huvi tundma — kuidagi äkki, ootamatult, enne kui saame sõnagi lausuda. Niisugust muljet avaldas Raskolnikovile see eruametniku moodi võõras, kes istus eemal. Pärastpoole tuletas noormees mitu korda seda esimest muljet meelde ja pani selle aimuse arvele. Vahetpidamata vahtis ta ametnikku, muidugi osalt sellepärast, et see ise teda ainiti silmitses, ja oli näha, et see tahaks heal meelel kõnelust alustada. Teisi kõrtsisviibijaid, peremeestki välja arvamata, vaatas ametnik kuidagi tavalise pilguga ja isegi igavusega, pealegi veel mingisuguse kõrgi põlguse varjundiga, nagu oleksid nad positsioonilt ja arenemiselt temast madalamal, mispärast nendega ei maksagi rääkida. See inimene oli üle viiekümne, keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega, juustes oli juba halli ning lagipea tublisti paljas, nägu alalisest joomisest tursunud ja kollane, isegi rohekas, ja silmalaud pundunud, mille tagant särasid pisitillukesed nagu praod, kuid ilmekad punakad silmad. Ent temas oli midagi väga imelikku; pilgus hiilgas nagu rõõmujoovastus — isegi ehk mõte ja mõistus —, kuid samal ajal välgatas seal ka nagu hullumeelsus. Seljas oli tal vana, üsna närune must sabakuub, mille nööbid olid eest kadunud. Üks seisis veel kuidagi ees ja sellega panigi ta hõlmad kinni, et nähtavasti viisakusest mitte loobuda. Nankingvesti alt paistis kortsunud, määrdunud ja täistilgutatud manisk. Nägu oli ametniku viisil puhtaks aetud, kuid nähtavasti ammugi, sest et tärkama lõi juba tihe sinakas harjas. Ka tema liigutustes meenutas miski tõepoolest soliidset ametnikku. Kuid ta oli rahutu, sasis juukseid ja toetas ajuti murelikult mõlema käega pead, pannes auklikud küünarnukid ligedale ja kleepuvale lauale.Viimaks vaatas ta Raskolnikovile otse silma ja ütles valjult ning kindlalt:

«Kas tohiksin, armuline härra, teie poole pöörduda viisaka kõnelusega? Ehk küll välimuselt olete tähtsusetu, tunnen ma oma kogemuste põhjal, et te olete haritud ja joomises harjumata inimene.Ma olen alati südamlikkude tundmustega ühendatud haridust austanud ja peale selle olen titulaarnõunik. Marmeladov — niisugune on mu liignimi; titulaarnõunik. Tohiksin ehk teada — olete teie teeninud?»

«Ei, õpin,» vastas noormees, imestudes selle erilise kunstliku kõneviisi kui ka selle üle, et nii otseteed, suisa tema poole pöörduti. Hoolimata hiljutisest silmapilksest soovist ükskõik missuguste inimeste seltsi leida, tabas teda äkki esimese temale määratud sõna juures harilik ebameeldiv ärritav vastikustunne iga võõra vastu, kes temasse puutus või tahtis puutuda.

«Tähendab, üliõpilane või endine üliõpilane!» hüüdis ametnik. «Seda ma arvasingi! Kogemused, armuline härra, sagedased kogemused!» Ja kiituse märgiks pani ta sõrme otsaette. «Olite üliõpilane või andusite teaduslikule uurimisele! Kuid lubage...» Ta tõusis üles, vaarus, võttis oma klaasi ja istus noormehe juurde, pisut viltu tema ette. Ta oli purjus, kuid rääkis ladusalt, ainult harva paiguti pisut kõrvale kaldudes ja kõnet venitades. Ta kargas Raskolnikovi kallale mingisuguse aplusega, nagu poleks ka tema terve kuu jooksul mitte kellegagi rääkinud.

«Armuline härra,» alustas ta peaaegu pühalikult, «vaesus pole pahe, see on tõsi. Tean, ka joomine pole voorus — ja seda hullem. Kuid kerjakott, armuline härra, kerjakott — see on pahe. Vaesuses säilitate veel oma loomulikkude tundmuste suursugususe, kerjakotti kandes aga ei säilita keegi seda kunagi. Kerjakoti tõttu ei aeta kepiga, vaid pühitakse luuaga inimeste seltsist välja, et oleks veel teotavam; ja see ongi õige, sest kerjakotti kandes olen ise esimesena valmis ennast teotama. Ja siit joomine! Armuline härra, kuu aega tagasi peksis härra Lebezjatnikov minu abikaasat, minu abikaasa pole mitte mina! Mõistate! Lubage veelkord teilt küsida, niisama muidu, kas või lihtsast uudishimust: kas olete kunagi Neeval ööbinud, heinalotjadel?»

 

«Ei, pole juhust olnud,» vastas Raskolnikov. «Kuidas te selle peale tulete?»

«Ah nii, aga mina tulen sealt, ja juba viiendat ööd...»

Ta kallas klaasi täis, jõi tühjaks ja jäi mõttesse. Tõepoolest, tema riietel ja juustes paistsid siin-seal heinapebred. Väga tõenäoline, et ta viis päeva polnud end riidest lahti võtnud ega pesnud. Eriti mustad olid ta paksud, punased, mustade küüntega käed.

Tema kõnelus, nagu näis, äratas üldist, kuigi loidu tähelepanu. Poisid leti taga hakkasid naeru kihistama. Peremees nähtavasti tuli nimelt just selleks ülalt toast alla, et «naljahammast» kuulata, ja istus eemale, haigutades tähtsalt ja laisalt. Nagu näha, tunti Marmeladovit siin juba ammugi. Kalduvuse kunstlikuks kõneks oli ta omandanud vististi mitmesuguste võõrastega kõrtsis sagedasti juttu ajades. See kalduvus muutub mõnedel joodikutel tarviduseks, eriti neil, keda kodus karedalt koheldakse. Seepärast püüavadki nad leida endale teiste joodikute seltskonnas justkui õigustust ja, kui võimalik, ka lugupidamist.

«Naljahammas!» lausus peremees valjult. «Aga miks sa tööd ei tee, miks te ei teeni, kui olete ametnik?»

«Miks ma ei teeni,armuline härra,» haaras Marmeladov sõnast kinni,pöördudes ainult Raskolnikovi poole, nagu oleks see talle selle küsimuse esitanud. «Miks ma ei teeni? Aga kas mu süda seepärast ei valuta, et ma asjata maailmas rooman? Kui härra Lebezjatnikov kuu aega tagasi oma käega minu abikaasat peksis, mina aga joobnult lamasin, kas ma siis ei kannatanud? Lubage, noormees, on teil juhust olnud... hm!... nojah, kas või raha laenuks paluda, lootusetult paluda?»

«On olnud... see tähendab — kuidas lootusetult?»

«Tähendab, täiesti lootusetult, juba varemalt ette teades, et sellest midagi välja ei tule. Näiteks teie teate juba täpselt ette, et see inimene, see laitmatuim ja kasulikem kodanik, mitte mingi hinna eest teile raha ei anna, sest milleks peaks ta andma, küsin ma. Ta ju teab, et ma tagasi ei maksa. Kaastundest? Kuid härra Lebezjatnikov, kes on kursis uute mõtetega, seletas hiljuti, et kaastunne on meie päevil teadusegi poolt keelatud ja et nõnda tehakse juba Inglismaal, kus on poliitiline ökonoomia. Milleks peaks ta siis andma, küsin ma. Ja nõnda siis, teades juba ette, et ta ei anna, asute ometi teele ja...»

«Milleks siis minna?» küsis Raskolnikov.

«Aga kui enam kedagi ei ole, kui pole enam kuhugi minna! Ometi on ju vaja, et iga inimene kuhugi minna võiks. On niisuguseid aegu, kus tuleb vajadus tingimata kuhugi minna! Kui mu ainuke tütar esimest korda kollase piletiga läks, ja ka mina läksin siis... (sest et minu tütar elab kollase piletiga...),» lisas ta sulgudes juurde, vaadates seejuures teatava rahutusega noormehele otsa. «Sellest pole midagi, armuline härra, sellest pole midagi!» ruttas ta kohe näiliselt rahulikult seletama, kui mõlemad poisid leti taga naerma turtsatasid ja ka peremees ise naeratas. «Sellest pole midagi! See peade kõngutamine mind ei kohuta, sest kõigile on kogu lugu teada ja kõik salajane saab ilmsiks; ja mitte põlguse, vaid alistumisega andun sellele. Olgu! Olgu! «Ennäe inimest!»[1.] Lubage, noormees: kas te võite... Kuid ei, peab mõjuvamalt ja kujukamalt seletama: mitte — kas teie võite, vaid — kas teie söandate praegusel silmapilgul minu peale silmi tõstes kinnitavalt öelda, et ma pole siga?»

Noormees ei vastanud sõnagi.

«Noh,» jätkas kõneleja nüüd soliidselt ja isegi suurema väärikusega, kuna ta enne jällegi toas tõusva naerukihina ära ootas. «Noh, olgugi mina siga, aga tema on daam! Minul on metsalise nägu, aga Katerina Ivanovna, minu abikaasa, on haritud isik ja sünni poolest staabiohvitseri tütar. Olgugi mina lontrus, temal aga on üllas süda ja on kasvatusega õilsate tundmustega täidetud.Aga siiski... oo, kui ta ometi mind haletseks! Armuline härra, armuline härra, iga inimene vajab vähemalt ühtki niisugust kohta, kus teda haletsetaks! Aga ehk küll Katerina Ivanovna on suuremeelne naisterahvas, kuid ta on ebaõiglane... Ja ehk ma küll isegi mõistan, et kui ta minu salkusid kisub, siis mitte muidu, kui haledast südamest («Sest häbenemata kordan ma, noormees, tema kisub mu salkusid,» ütles ta eriti väärikalt, kui ta jällegi naerukihinat kuulis), kuid, mu jumal, kui ta ometi ainuski kord... Aga ei! Ei! See kõik on asjatu ja sellest ei maksa rääkida! Ei maksa!... Sest nii mõnigi kord on mu soovid täitunud ja nii mõnigi kord on mind haletsetud, kuid... minu loomus on juba kord niisugune, olen loodud lojus!»

«Muidugi!» tähendas peremees haigutades.

Marmeladov lõi otsustavalt rusikaga vastu lauda:

«Niisugune on minu loomus! Teate teie, kas teie teate, mu härra, et ma jõin isegi tema sukad maha? Mitte kingad, sest see oleks veel pisutki üldise korraga sarnanenud, vaid sukad, tema sukad jõin maha! Jõin ka maha tema pearäti, kitse udukarvadest pearäti, mis oli temale kingitud ja kuulus täiesti temale, mitte minule; ise aga elame külmas toanurgas ja sel talvel külmetas ta enda ära ja hakkas köhima, köhib juba verd. Väikesi lapsi on meil kolm ja Katerina Ivanovna teeb hommikust poole ööni tööd, kraabib ja küürib, peseb lapsi, sest puhtusega on ta maast madalast harjunud, ja seda kõike oma nõrga ja tiisikusele kalduva rinnaga, ning mina tunnen seda! Või arvate, et ma ei tunne? Ja mida rohkem ma joon, seda rohkem tunnen. Selleks joongi, et joomises otsin kaastunnet ja tundeid... Joon, sest ma tahan kahevõrra kannatada!» Ja nagu meeleheitel langetas ta pea lauale.

«Noormees,» jätkas ta ennast jälle üles ajades,«teie näost loen ma mingisugust nukrust. Niipea kui sisse astusite, lugesin ma seda, ja sellepärast pöördusingi kohe teie poole. Sest oma elulugu teile jutustades ei taha ma ometi end nende päevavaraste ees häbiposti panna, on ju neil niigi kõik teada, vaid ma otsin tundlikku ja haritud inimest. Siis teadke, et minu abikaasa kasvatati õilsas kubermangu mõisnikkude instituudis ja kooli lõpetades tantsis ta salliga kuberneri ja teiste isikute juuresolekul, mille eest sai kuldauraha ja kiituskirja.Auraha... noh, auraha müüdi ära... juba ammugi... hm!... kiituskiri seisab tal veel tänini kirstus ja alles hiljuti näitas ta seda perenaisele. Ja ehk ta küll perenaisega alalises riius on, ometi tahtis ta kellegi ees uhkustada ja oma endistest õnnelikkudest päevadest teatada. Ja mina ei mõista seda hukka, ei mõista hukka, sest see on tal viimane säilinud mälestus, kõik muu on tuhk ja tolm! Jajah; tema on kuumavereline, uhke ja paindumatu naisterahvas. Ise peseb teine põrandat ja närib musta leiba, kuid nõuab endale lugupidamist. Sellepärast ei jätnud ta ka härra Lebezjatnikovi häbematust niisama ja kui härra Lebezjatnikov teda selle eest lõi, siis heitis ta voodisse enam tunnete kui peksu pärast. Mina võtsin ta endale juba lesena, ühes kolme lapsega, üks teisest väiksem. Esimesele mehele, jalaväeohvitserile, läks ta armastusest ja põgenes temaga vanemate majast. Armastas oma meest üliväga, kuid see hakkas kaarte mängima, läks kohtu alla ja nõnda ta surigi. Lõpupoolel mees peksis teda; ja ehk küll tema talle seda kunagi andeks pole andnud, mis on mulle tõeliselt ja dokumendipäraselt teada, siiski mäletab ta teda seniajani pisarsilmil ja hurjutab mind temaga ning ma olen rõõmus, olen väga rõõmus, sest ometi kujutlusiski näeb ta end millalgi õnnelikuna... Ja kolme väikese lapsega jäi ta mehest maha kaugele ja metsikusse kreisilinna, kus minagi tol korral olin, ja ta jäi nii lootusetult vaesusse, et ehk küll mina paljugi imelikke juhtumusi olen näinud, ometi ei oska ma seda kirjeldadagi. Omaksed loobusid temast. Pealegi oli ta ise uhke, liiga uhke... Siis ep see oligi, armuline härra, kus mina, ka lesk, endal esimesest naisest neljateistkümneaastane tütar,temale oma kätt pakkusin,sest ma ei suutnud niisugust kannatust pealt vaadata. Sellest võite aimata, kui kaugele tema hädad ulatusid, et tema kui haritud ja hästikasvatatud, tuntud perekonnast naine, nõus oli minule mehele tulema. Kuid tuli! Tuli nuttes ja nuuksudes ning käsi murdes! Sest tal polnud kuhugi minna. Kas mõistate, kas te mõistate, armuline härra, mis tähendab, kui pole enam kuhugi minna? Ei! Seda te veel ei mõista... Ja terve aasta täitsin oma kohuseid vagalt ja pühalt ning ei puudutanud seda (ta osutas sõrmega pooltoobile), sest mul on tunded. Kuid ka sellega ei suutnud ma temale meeltmööda olla, siis kaotasin koha ja mitte oma süü pärast, vaid ametnikkude arvu muutmise tõttu, ning siis puudutasin seda!... Juba saab poolteist aastat tagasi, kui me pärast rändamist ja mitmesuguseid hädasid endid viimaks leidsime sellest suurepärasest ja paljude mälestussammastega kaunistatud pealinnast. Ja siin sain koha... Sain ja kaotasin jällegi. Mõistate? Siin kaotasin juba oma süü läbi, sest mu saatus oli otsustatud... Praegu elame oma perenaise Amalia Fjodorovna Lippewechseli juures toanurgas, millega aga maksame või millest elame — mina ei tea. Peale meie elavad seal veel paljud... Lihtsalt Soodom, kõige inetum Soodom... hm!... jah...Vahepeal sirgus mu tütreke esimesest abielust, ja mis tema, tütreke, küll kõik oma võõrasema poolt pidi ära kannatama, kui kasvas, sellest ma vaikin. Sest olgugi, et Katerina Ivanovnal on suuremeelsed tunded, kuid ta on kuumavereline ja äge naisterahvas, pragab läbi... Jah! Noh, aga mis sellest meelde tuletada! Kasvatust, nagu isegi mõistate, ei saanud Sonja mingisugust. Katsusin temaga, aastat neli tagasi, maateadust ja üldist ajalugu läbi võtta; et ma aga ise milleski kõva polnud ja kõlblikud õpperaamatud puudusid, sest mis raamatud meil siis olid... hm! noh, nüüd ei ole enam neid raamatuid... ja nõnda tema õppimine lõppeski. Pärsia Kürosel[2.] jäime peatuma. Pärast, kui ta oli juba täiskasvanud, luges teine mõned romaanisisulised raamatud läbi ja hiljuti veel ühe, seda härra Lebezjatnikovi vahetalitusel, nimelt Lewis’i «Füsioloogia»[3.] — teate ehk seda? — suure huviga luges ta selle raamatu läbi ja jutustas meilegi sellest. See on kogu ta haridus. Nüüd, armuline härra, pöördun teie poole isikliku eraküsimusega: kas võib vaene, kuid aus neiu teie arvates ausa tööga palju teenida?... Viitteist kopikatki ei teeni ta päevas, härra, kui ta on aus ja ilma eriliste vaimuanneteta, ja siiski töötagu vahetpidamata! Ja ometi on riiginõunik Klopstock, Ivan Ivanovitš, — olete ehk kuulnud? — mitte ainult poole tosina hollandi särkide õmblemise eest veel tänini võlgu, vaid pealegi ajas ta Sonja haavavalt minema, jalaga vastu maad põrutades ja teda ebaviisakalt nimetades sel ettekäändel, nagu poleks särgikaelus mõõdu järgi õmmeldud ja nagu oleks see viltu. Aga kodus on nälginud lapsed... Kodus on ka Katerina Ivanovna, kes kõnnib käsi murdes mööda tuba, punased laigud palgeil, — nagu see selles haiguses ikka sünnib. «Elad armuleivasööjana meie juures, sööd ja jood, tarvitad meie sooja,» aga mis sa paraku siin sööd ja jood, kui lapsukesedki päeva kolm leivakoorukest ei näe! Mina lamasin siis... noh, teadagi kuidas!... lamasin joobnuna ja kuulen, kuidas minu Sonja (ta on vaikne, ka hääl on tal tasane... valge peaga, näoke alati kahvatu, kõhn) räägib: «Katerina Ivanovna, kas tõesti pean mina niisuguse asjaga toime saama?» Darja Frantsovna aga, keegi kuritahtlik naisterahvas, kes on ka politseile mitmekordselt tuttav, käis perenaise kaudu korda kolm juba kuulamas. «Aga mis siis,» vastab Katerina Ivanovna pilkavalt, «mida seal hoida? Ennäe mul varandust!» Kuid ärge süüdistage, ärge süüdistage, armuline härra, ärge süüdistage! See polnud mõistusega räägitud, vaid ärrituses, haigelt ja näljaste laste karjumise ajal, pealegi enam haavamiseks kui otseses mõttes öeldud... Sest Katerina Ivanovnal on juba kord niisugune karakter, ja niipea kui lapsed karjuma hakkavad, olgugi nälja pärast, kohe kukub neid peksma. Ja nii kella kuue paiku ma näen: Sonjake tõuseb üles, paneb rätiku pähe, mantlikese selga ja lahkub korterist. Tagasi tuli peale kella üheksat. Tuli, ja otseteed Katerina Ivanovna juurde, ning ladus tema ette lauale kolmkümmend hõberublatükki.Ei lausunud seejuures sõnagi,oleks korra vaadanudki,võttis ainult meie suure rohelise õhukesest kalevist rätiku (meil on niisugune ühine villane rätik), mässis sellega oma pea ja näo üsna kinni ja heitis voodisse, silmad seina poole, ainult õlakesed ja keha värisesid... Mina aga, nagu esitekski, lamasin ka nüüd... Ja siis nägin ma, noormees, nägin, kuidas pärast seda Katerina Ivanovna, samuti sõna lausumata, Sonjakese voodi juurde astus ja kogu õhtu tema jalutsis põlvitas, tema jalgu suudles, enam tõusta ei tahtnudki, ja pärast mõlemad koos nõnda magama uinusid, teineteise ümbert kinni hoides... mõlemad... mõlemad... jah... mina aga... lamasin joobnuna.»

1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40 
Рейтинг@Mail.ru