Kodutute küla II: Sulasest sai peremees

Erik Tohvri
Kodutute küla II: Sulasest sai peremees

1

 
Üks peremees võttis naise,
üks peremees võttis naise,
oi-oi-oi-oi, ilusa naise,
oi-oi-oi-oi, ilusa naise,
üks peremees võttis naise…
 

Kaunis kevadilm oli Raudiku koolilapsed vahetunnil õue meelitanud. Tüdrukud tegid ringmängu, nagu enamikus Eesti koolides oli juba läbi aastakümnete tavaks saanud, kuigi see tava viimasel ajal aina rohkem unarusse jääma kippus. Varem olid ka poisid olnud üsna agarad kaasa lööma, igas mänguringis pidi ju vähemalt kaks meessoo esindajat olema: algul peremees, kes lauljate ringis vastupäeva kõnnib ja endale kaasat valib, ja hiljem see, kes sulaseks võetakse. Aga poisid enam niisugusest tüdrukute leelotamisest ei hoolinud, hoidusid omaette, vanemad neist olid kadunud kuskile lauda või kuuri taha kodunt vanamehe tagant näpatud tubakast suitsu tegema. Nii sai nüüd hoopiski mõni hakkajam tüdruk peremeherolli, sest vaid harva õnnestus üksikuid nooremate klasside poisse mängu tõmmata.

 
Se’st sulasest sai peremees,
se’st sulasest sai peremees,
oi-oi, ilus peremees,
oi-oi, ilus peremees,
se’st sulasest sai peremees!
 

Kevad kandis aastanumbrit 1954 ja Eestimaal olid kõik senised sulased juba mitu aastat tagasi peremeheseisusesse saanud. Seda kuulutati selles tohutu suures töörahva riigis nii ajalehtedes kui ka raadio kaudu; kõik inimesed suurel kodumaal, milles peale Eesti oli tollal veel viisteist liiduvabariiki, pidid olema igatpidi võrdsed ja otse loomulikult ka võrdselt õnnelikud. Sellest, et maarahvas kogu riigis pidi ka võrdselt vaene olema, ei räägitud, aga vägisi pealesunnitud kolhoosikord oli Eesti maarahvale kõike muud kui õnne toonud. Nooremad inimesed, kel vähegi võimalik, olid linna põgenenud, külad pooltühjaks jäänud ning Raudiku koolipere, eriti nooremates klassides, lausa katastroofi ennustavalt vähenema hakanud. Eelmisel sügisel tuli esimesse klassi vaid kaheksa õpilast, aga neistki ühe vanemad kolisid enne aastavahetust mujale, ja nagu koolijuhataja Anton Aavik külanõukoguks muudetud vallamajast kuulis, polnud järgmisel kooliaastal enam niigi palju tulemas.

„Noortest inimestest on maale jäänud vaid need, kes mujal hakkama ei saa… Kogu kolhoosielugi püsib vaid vanade turjal, aga kaua need enam jaksavad! Maal on elu keeruliseks muutunud,” tunnistas nooruke külanõukogu esimees Valmar Lepassaar juhatajale otsesõnu. Lepassaar oli siinkandis uus mees, olevat kuuldavasti vabatahtlikult linnast maale kolhoosielu edendama tulnud; Sooranna kolhoosi esimeheks, nagu partei oli soovitanud, teda aga ei valitud. Võõras, pealegi veel alla kolmekümne linnamees ei äratanud kohalikes usaldust ja teda soovitanud parteitöötaja oli häbistatult minema sõitnud. Pooleldi määramise korras sai Valmar Lepassaarest hoopis külanõukogu esimees, milline töö temale kui endisele ajakirjanikule sobis kahtlemata paremini.

Aavik leidis, et see äsja ametisse pandud asjamees on palju asjalikum, kui ta kartnud oli, sugugi mitte niisugune pimesi partei hüüdlauseid tsiteeriv tegelane nagu tema eelkäija. Ilmselt naiivse hurraapatriotismi (või ikkagi karjerismi?) ajel linnast maale sööstnud Lepassaar oli tegelikkust tundma õppides oma sinisilmsusest suure tüki minetanud ja julges nüüd vähemalt omavahelises vestluses karmi tõde tunnistada. Aga kui Aavik oli jutu tasahaaval koolimaja remondi teemale nihutanud, muutus Lepassaar kidakeelseks. Ning küsis siis juhataja arvates hoopiski küüniliselt:

„Kas te arvate, et sel on mõtet?”

„Millel? Ma räägin koolimaja remondist! Seinad hallitavad, krohv on kohati maha varisenud…”

„Just! Kas remondil on mõtet?” küsis Lepassaar uuesti.

„Ma ei saa aru!” Aavik kehitas õlgu.

„Aasta peate te veel ka niiviisi vastu. Ja siis pannakse Raudiku kool nagunii kinni.”

Koolijuhataja oleks nagu ämbritäie külma vett kaela saanud.

„Kas see… on juba kuskil otsustatud?”

„Ma kuulsin, et rajoon pidi Haridusministeeriumile niisuguse ettepaneku tegema. Kui enam õpilasi ei ole, pole ka kedagi õpetada, on ju nii?” ütles Lepassaar kuidagi väsinud, isegi pisut ärritunud toonil. „Ja kui see teid lohutab, siis – ka seesama Sooranna külanõukogu likvideeritakse, ühendatakse Parkse külanõukoguga, ja juba lähemal ajal.”

Ka see oli uudis. Eestimaal oli viimastel aastatel moodi läinud täiesti plaanitu ja üha jätkuv ümberkorraldamine. Suures teisititegemise tuhinas kaotati kõigepealt maakonnad, nimetati vallad külanõukogudeks ning kogu Eestimaa jagati kolmeks oblastiks ja neljakümneks rajooniks; siis kaotati oblastid üllatavalt kiiresti jälle ära ning ka rajoone oli omavahel taas ühendama hakatud. Nüüd siis pidi ka Sooranna külanõukogu kaduma… Vanale koolimehele Anton Aavikule meenus Krõlovi valm, mida tema lapsena oli veel vene keeles õppinud ja hiljem õpilastel lasknud pähe tuupida – lugu sellest, kuidas pillimehed püüdsid istuda küll nii või naa, aga kokkumängust ei tulnud ikkagi midagi välja.

„Nojah… Siis küll.” Anton Aavik jäi vaoshoituks. Jälle valdas vana koolimeest teadmine, mille ta oli püüdnud eemale peletada – sa oled juba vana, pead kõrvale astuma, pensionile minema… Nüüd tuli arusaamine, et selle küsimuse on keegi tema eest kuskil kõrgemal pool ära lahendanud. Ja päris õigeaegselt – aasta pärast, kui kool kinni pannakse, on tal juba kuuskümmend kuus ajastaega turjal, ega enam vist ei jaksakski seda koormat vedada.

Soorannalt Raudiku poole tagasi kõmpides jõudis koolijuhataja üsna palju nii olevikku kui ka tulevikku puudutavat läbi mõelda. Kõigepealt selle, et kooli likvideerimisega kaob või lükkub määramata ajaks edasi seegi mure, mis pensionile jäämisega kaasas käis: kuhu senisest ametikorterist elama asuda? Koolijuhataja korter oleks tulnud uue juhataja jaoks vabastada, aga kui kool likvideeritakse, saaksid nemad Leidaga harjunud viisil mõisahoones edasi elutseda. Iseasi, milliseks see elu kujuneb, kui talvel enam kogu maja ei köeta ja mõisahäärber veelgi kiiremini lagunema hakkab… Nendel sajandeid tagasi rajatud paekivist seintel oli ebameeldiv komme niiskust kogudes laiguti värvi- ja isegi krohvivaenulikuks muutuda. Aga iga maja püsimiseks on kõige tähtsam, et katus oleks korras, ja siiamaani oli Raudiku mõisahoone katus vihma pidanud. Muidugi tänu sellele, et juba kahekümnendatel aastatel oli sajandivanune kivikatus asendatud küll ebatraditsioonilise, aga kindlama tsinkplekk-kattega.

Juhataja unistus, et külanõukogu koolimaja remondi plaani võtab ja piirivalvelt tagasi saadud ruumid jällegi korda tehakse, osutus vaid eluvõõraks soovunelmaks. Raudiku kool pannakse kinni, oli Lepassaar ütelnud, ning kokkuvõttes oli see vanale koolimehele kurb sõnum.

Anton Aavik ohkas, tal oli tunne, nagu oleks Valmar Lepassaar ka tema kolmteist aastat kestnud Raudiku kooli juhatamise tühjaläinud tööks tunnistanud. Ootamatult äkki tundis mees end tegevusetu raugana, ja see oli tema jaoks võõras. Maakooli juhataja on alati olnud juht ja väljamõtleja, paratamatult omajagu meistrimeeski, kes peab ka oma käega alatasa midagi seadma või kohendama. Rääkimata põhitööst – õppe- ja tunniplaanide koostamisest, õpetajate juhendamisest, omaenda tundide ettevalmistamisest ja lastevanematega suhtlemisest… Teadmine, et see kõik ühel päeval lõpeb, oli Aavikul siiamaani kuskil küll olemas, aga igapäevaste tegemiste taha peitunud, nii et ta selle otsa ei komistanud. Nüüd oli külanõukogu esimees katet kergitanud, juhataja igapäevaseks saanud töö peatset lõppemist kuulutanud, selleks isegi konkreetse tähtaja andnud ja pensionile mineku käegakatsutavaks reaalsuseks muutnud.

Leida Aavik elas rohkem reaalmaailmas kui pisut boheemlike kalduvustega Anton. Naine oli juba mõne aasta eest pensionileminekust rääkima hakanud, aga Antoni jaoks tähendas see midagi niisugust, millele mõeldagi ei tahtnud: elust kõrvale tõmbumist, peaaegu et läheneva surma ootamist.

„Mis sa muretsed – hakkad mõne huvialaga tegelema…” oli naine teda lohutada püüdnud, aga see tegi Antonile tuleviku veelgi võõramaks.

„Huvi…alaga? Sa tead ju küll, et minul on vaid üks huviala – koolitöö!”

„Noh, sa oled ju alati looduslugu õpetanud, nüüd hakkad ise aednikuks…”

„Aednikuks? Kus meil see aed on?”

Anton Aavik polnud tookord naise mõtet omaks võtnud ning nüüd turgatas talle pähe, et kooli sulgemine lahendaks ka selle küsimuse. Raudiku mõisapargi sopis, häärberist vaid sajakonna meetri kaugusel paiknes kooliaed, aga seal andunult tegutsemine eeldaks ikkagi tõelist ja sügavat huvi aianduse vastu… Ei, see jääb ära, otsustas Aavik. Ja üldse, lagunevas mõisahäärberis elu lõpuni elada oleks masendav. Mingi lahendus või võimalus teisiti elada peaks kuskilt tulema…

Juhataja otsustas, et ei räägi kuuldust esialgu Leidale. See tooks kindlasti kohemaid kaasa lakkamatu ja tüütu uute eluplaanide korrutamise, millest tema ei saa kõrvale jääda, Leida oli juba kord selline agar inimene. Mehe arvates olid nemad oma kolmkümmend kaheksa aastat kestnud abielus ilusasti läbi saanud, kuigi iseloomude poolest oli neil vähe ühist. Aga kuskil on kirjutatud, et mõnikord pididki vastandid hästi sobima – vist küll ainult sel juhul, kui nad just iga nurga alt vaadatuna vastandid ei ole.

2

Raudiku veski oli rajooni tööstuskombinaadi alluvusse läinud ja jahvatas viimasel ajal riigivilja, sest ümberkaudsetel kolhoosidel, veel vähem kolhoosnikel, oli harva midagi veskisse tuua. Ka Raudiku kolhoos, mis ametlikult kandis nime „Tõusev Koit”, kasutas veski teenuseid vaid selleks, et aeg-ajalt mõned kotid segavilja või põllul läppama läinud otra seajahuks lasta. Külaelanikud, niipalju kui neid oli alles jäänud, said oma nätskevõitu linnaleiva, pudrutangu ja mõnikord ka soustijahu poest. Oma kolhoosi nime aga igapäevaelus ei kasutatud, paljud olid selle sedamaid unustanud, sest see oleks olnud iseenda ja oma elujärje üle irvitamine. Härmal elutsev Valdur Harakas püüdis küll vindise peaga poodi sattudes külarahvale uut kolhoosi nime tutvustada – tema meelest sobis selleks hoopiski „Loojuv Koit”, aga pelglike kolhoosnike suus ei läinud niivõrd vastaline hüüdnimi siiski käibele.

 

Kirjade järgi kuulus Raudiku kolhoosi kaheksateist taluperet, aga elujõulisi ja töövõimelisi inimesi oleks saanud kahe käe sõrmedel üles lugeda. Neistki töötas enamik lautades, mida nüüd Ameerikast laenatud sõnaga farmideks nimetati, ja neid oli kaks: piimafarm, mis koosnes neljateistkümnest lehmast, oli paigutatud Härma talu raudkividest lauta, ja seafarm, kus oli neli emist ja paarkümmend nuumikut, asus Raudiku naaberkülas Araval, ja sinna oligi vahetevahel veskis jahvatatav seajahu määratud.

Veskimees Mihkel Tammel oli täiesti ükskõik, kellele jahvatada. Tööstuskombinaat saatis vilja kohale ja andis jahvatusplaani ning uue korra järgi pidi isegi kohalik kolhoos oma jahvatused linna kaudu tellima ja töö otse kombinaadi kassasse rahas kinni maksma. Sellega oli Mihkel igasugusest mativilja arvestusest priiks saanud; varem oli jahvatustöö eest ainult mativiljaga tasutud, mis tähendas osa vilja veski omanikule, seega tööstuskombinaadile loovutamist. Igakuine mativilja kokkuarvestamine ja selle kohta aruande koostamine oli tüütu töö olnud, sest Mihkel polnud kirjamees. Muidugi ei saa öelda, et mölder poleks ka enda jaoks paremast viljast omajagu matti võtnud – kus oleks nähtud, et teistele toitu vaaritav kokk ise nälga kooleb? –, aga tema osa oli tähtsusetult väike, seda poleks keegi mõõta ega arvestada osanud. Nii ei lõppenudki vanas ja endiselt halli välimusega palkmajas elunevate Tammede sahvrist jahu ning nende laudas ruigavatel sigadel jätkus ninaesist küllaga.

Tammede peres toimus vahepeal küll muutus – Oskar oli pärast seitsmenda klassi lõpetamist Tallinna kooli läinud ja nüüd elati vaid kolmekesi. Poiss oli algul tahtnud tehnikumi minna, aga sisseastumiseksamitel armutult läbi põrunud. Niisiis jäi üle minna tööstuskooli ning pooleteise aastaga oligi tal elektriku kutsetunnistus käes. Selle ajaga oli Oskar nii linna- kui ka ühiselamueluga jõudnud kohaneda, aga sobiva töökoha otsimine oli raskem. Mitte et töökohti vähe oleks olnud, otse vastupidi: linnas ehitati palju, aga uusehituste installatsioonitöö Oskarile lihtsalt ei istunud, tema oleks tahtnud midagi muud, huvitavamat tegevust. Mis see peaks olema, sellele ei osanud ta vastust leida, aga siis oli ootamatult kohanud koolivenda ja too oli õhinal pajatanud:

„Tead, mina läksin nüüd hoopis merekooli! Sinna kalatööstuslikku, sinna saab lihtsalt sisse, eksamid on kerged…”

„Ookeani… kalameheks? See on vist igav töö,” oli Oskar arvanud.

„Aga kas sa kujutad ette, missugused palgad neil on! Poole aasta teenistusega võid isegi auto osta!”

See oli Oskari hoolega kuulatama pannud. Raha, palju ja täiesti oma raha… Raha teeb elu ilusaks!

„Kas sinna… veel võetakse?”

„Mina arvan küll! Tahad ka tulla või?”

Oskar tahtis. Tegigi kuidagimoodi eksamid ära ja hakkas uut eriala õppima, mille nimi talle küll esialgu midagi ei ütelnud: traalmeister. Ning selsamal suvel ootas teda ees esimene merepraktika.

„Oskarilt tuli kiri…” ütles Olga mehele, kui too õhtul veskist koju jõudis.

„Mhmh… Mis ta siis…?”

„Pidid merele minema, Atlandi ookeanile. Praktikale vist… Ei tea, kuidas ta seal hakkama saab, ega meremehe elu pole kerge,” muretses ema.

„Ise tahtis, siis peab saama! Ega’s meie jaksa eluaeg laste eest mõtelda ja teha,” oli Mihkel Tamm osavõtmatu. Tema vahekord pojaga oli pärast aastatetagust keretäit ebamääraseks jäänudki, pehme loomuga Oskar oli hakanud isasse ootamatult tõrjuvalt suhtuma ja eelistas nüüdki vaid emale kirjutada.

Alma oli seitsmendasse klassi jõudnud, pikaks ja saledaks tüdrukuks sirgunud ning suhtles ühtviisi nii ema kui ka isaga. Öelda, et ta oma isa väga armastas, oleks üle pakutud; esiteks oli Alma temaga õieti alles viieaastaselt kohtunud, kui Mihkel Tamm sõjast naasis, teiseks aga hakkas isa suhtumine emasse ja kogu pereelusse aina võõrastavamalt mõjuma. Veskimees võis kellelegi mainimata õhtul kodunt kaduda ja alles järgmisel päeval naasta, ning tütar nägi, kuidas ema selle all kannatas. Neiuks sirgunud Alma üritas emaga sellel teemal ka rääkida, kuid Olga surus suu kokku ja ütles, et igaühel on oma probleemid ja raskused, millega ta peab ise hakkama saama.

Paratamatult oli medalil ka teine pool, mis Almal ei lubanud ainult ja jäägitult ema poole hoida – Mihkel Tamm oli peres ainuke rahatooja ning hoidis saadud palga ja ilmselt ka siit-sealt hangitud lisaraha kiivalt enda taskus. Ja peagi viieteistkümnendat sünnipäeva tähistaval tüdruklapsel on paratamatult vaja endale üht-teist osta, olgu siis tarvilikku või vähem tarvilikku, mis on lihtsalt silmailuks. Pealegi pidi poodi minnes alati omajagu raha käepärast olema, sest teinekord juhtus midagi tõesti hädavajalikku müügil olema. Nõnda siis pidi Alma ka isale lahkelt naeratama, et kiivalt taskus hoitav rahakott mõnikord paotuks.

Ühel kevadpäeval, kui Mihkel nagu tavaliselt veskis talitas ja riigivilja jahvatas, sõitis veski ette raske veoauto, juhi kõrval tööstuskombinaadi nägupidi tuttav osakonnajuhataja Elmar Pukk ja autokastis kolm töömeest.

„Me viime siit mõned masinad minema,” ütles Pukk pärast teretamist ilma pikema sissejuhatuseta.

„Masinad? Mis masinad?”

„Kruubimasina ja veel üht-teist! Need pannakse teises kohas üles, kombinaat koondab kogu jahvatuse ühte veskisse.”

„Kogu jahvatuse?” kohkus Mihkel. „Mis siis Raudikust saab?”

„Oli kuulda, et see veski antakse kolhoosile. Siia on kauge ja keeruline vilja vedada, transpordimeestel peavad keelutsooni load olema ja… Näe, praegugi tulime nelja töömehega, aga üks tõsteti tõkkepuu juures maha, oli tsooniloa koju unustanud.”

Veski antakse kolhoosile üle… kordas Mihkel hääletult. Kas tõesti hakkab üks nõiutud ring jälle täis saama ning Eestis läheb samuti nagu Novomelnitsas kakskümmend aastat tagasi – veski antakse kolhoosile ja siis pole enam ei tööd ega leiba…

„Näidake meestele masinad kätte, et nad saaksid neid lahti võtma hakata,” ütles Elmar Pukk niisuguse ükskõiksusega, mis Mihkel Tamme tigedaks tegi. Sest tegu polnud ju ainult mingite masinate äraviimisega, vaid kogu siinse elukorralduse lõhkumisega, ja mitte ainult Tammede pere, vaid kogu ümbruskonna jaoks. Või oli maaelu kolhooside rajamisega juba sedavõrd lõhutud, et enam polnudki midagi päästa?

Kui töömehed olid masinad lahti monteerinud, suure pingutusega veskiuksest välja lohistanud ja käsitaliga autole tõstnud, nägi veskiruum päris rüüstatuna välja. Niisugust veskit, mida Mihkel Tamm oli Eestisse tulles lausa ideaalseks pidanud, polnud õieti juba mõnda aega. Saeveski oli pool aastat praktiliselt seisnud, sest siinkandis enam midagi ei ehitatud ja laudu-prusse ei vajatud. Piirivalvekordon oli oma ehitustööd ammu lõpetanud, staap ja korrapidaja mõisast uude majja kolinud…

Niipea kui auto masinate ja töömeestega minema sõitis, istus Mihkel oma improviseeritud laua äärde, avas seinakapi ning võttis sealt pudeli halja vedelikuga. Tema oskas niiviisi viina võtta, et viin kunagi teda ei võtnud ja ka jalgu ülemäära nõrgaks ei teinud, aga haigele hingele leevendava palsamina mõjus. Nüüdki, kui pool teeklaasitäit sisse kulistatud, tundus äsja tekitatud kahju väiksem ja tulevik enam mitte nii tume kui sel hetkel, mil Elmar Pukk talle veski kolhoosile üleandmisest oli teatanud. Esiteks pidi selleni ilmselt veel aega olema, igatahes küllalt selleks, et tulevikuplaane teha ja vähemalt sigade jaoks jahu varuda; inimtoiduks määratud jahu väga kaua ei seisa, tikub kopitama ja kirbemaiguliseks minema, aga sead nii pepsid ei ole, neile kõlbab peaaegu igasugune.

Ainult et Raudikul uut töökohta leida on ilmselgelt võimatu. Tähendab – siit tuleb ära kolida. Kuhu? Eks ikka linna, nagu juba paljud on läinud. Aga kus seal elama hakata, on ju teada, et kortereid ei ole… Või siis – ise endale maja ehitada? Tallinnas pidi majakrunte lahedalt saada olema.

Korraga kangastus Mihkel Tammele kõigiti ilus, ja mis peaasi, üsnagi reaalne tulevikuplaan: ta ehitab Tallinna maja ja kolib oma perega linna. Almal saab Raudiku kool kevadel läbi, nagunii peab edasi õppima minema… Siinkohal käis üle mehe näo vari: edasiõppimisele mõeldes meenus talle sedamaid Oskar. Pojale oli Mihkel suuri lootusi pannud, kujutlenud, kuidas too ennast järjest kõrgemale koolitab ja ülikooli lõpetab… Millisel erialal, see polnudki nagu tähtis, selle võis poeg ise valida. Kogu Tammede pere oleks sellega suure sammu teinud, vaieldamatult kõrgemale tõusnud, aga midagi ei tulnud välja. Isegi tehnikumi ei saanud Oskar sisse!

Oma maja, jah… Mitte suur, vaid parajalt ruumikas. Kuskil linnaservas, aed ümber, kus saaks mesilasi pidada, sest nende tiivulistega tegelemine oli Mihklile meeldima hakanud. Pealegi oli ta leidnud, et mee müümine annab kenakese lisasissetuleku – miks mitte pidada mesilinnukesi, kes iseenese tarkusest kasu toovad? Aga maja… maja tuleb puust ehitada, see on kõige odavam viis. Liiatigi on siin Soorannal metsa laialt, palke saaks soodsalt hankida, teinekord lausa puskaripudeli, naeratuse ja sooja käepigistuse eest… Ja need palgid tuleks siinsamas saeveskis läbi lasta, nagunii seisab saeraam jõude. Just, sellega ei tohi viivitada, peab kohe alustama, et enne jõuaks kui…

Mehe mõtte katkestas isemoodi põrisev heli – keegi põrutas rusikaga massiivsele veskiuksele ning samas see avanes, lastes põrutaja sisse. Teadagi, kes – uus kordoniülem Morozov, kes oli juba aasta Raudikul piirivalvureid kamandanud ja õige ruttu Mihkel Tammega sõbrunenud, sest neil oli ühine huvi, jahipidamine. „Privet, Mihhail Janovitš! Nu kak – vo voskressenje budem ohhotitsja, da?” küsis majoripaguneid kandev mees omamehelikult. Jevgeni Lavrentjevitš Morozov püüdis kõigiti rahvamees olla, vähemalt siis, kui tema alluvaid kuuldekauguses ei olnud.

„Tahaks minna küll…” Siia, keelutsooni, ei olnud veel kuskil kõrgel ja kaugel kinnitatud jahipidamise eeskirjad jõudnud ning ega nendest olekski hoolitud. Piirivalve poolt keelutsooniks kuulutatud alale mingi kontroll ei pääsenudki.

3

Keset Härma talu hoovi, mida ametlikult nüüd ka kolhoosi „Tõusev Koit” keskuseks nimetati, kõrgus ilmatu suur sõnnikuhunnik. Neliteist lehma jõuavad talve jooksul üsna palju naturaalset põlluväetist toota. Heina-, seega siis söödapuudus, mille tõttu olevat paljudes kui mitte enamikus Eestimaa kolhoosides lehmi kuuse- või männioksadieedil näljutatud ja lihakombinaatidesse viidud, ei olnud Raudikul eriti tunda andnud. Kolhoos oli väike, lehmi vähe ja puisniidust rannaheinamaa sai suviti vanaviisi paljaks niidetud. Õnneks olid taludest kokkukorjatud niidumasinad veel enam-vähem töökorras ja kolhoosi kuus hobust esialgu ka hinges, kuigi nende ribisid sai kevadel läbi küljenaha vaevata üle lugeda. Heina kokkupanekul kasutati küll linnašeffide abi – kolhoosides oli juba üldiseks tavaks saanud, et hooajatöödel vajati väljastpoolt abijõudu. Kõige rohkem abi oli neist sügisese kartulivõtu ajal, mil linnast tulnud tehnikumiõpilased paar nädalat kolhoosis elutsesid ja selle mahuka töö kolhoosnike eest ära tegid – vaid söögi ning õlgedest küljealuse eest.

Valdur Harakale tuli seal Härma õuel lausa mäena näiva hiigel-sõnnikukuhila kõrval seistes ja sõnnikuhargile toetudes mõte, et igal asjal on ikka kaks otsa: kui oleks heina vähem olnud, oleks vähem ka sõnnikut, mida ta nüüd pidi esiisade viisil hobuvankriga kesapõllule vedama. Miks sõnnikuhunnik taluõuele just nii silmapaistvasse kohta oli tekkinud, ka sellel oli oma põhjus: loomade koondamisel Härma lauta otsustati sinna rajada ka uudne tehnikasaavutus, nimelt rippraudtee, mis koosnes tugedel raudtalast ja sellel tugirataste abil rippuvast kummutatavast vagonetist. Õnnetuseks oli Härma raudkividest laut omal ajal ehitatud niiviisi, et uks avanes otse õue poole, ning meistrimehed, kes rippraudtee üles monteerisid, ei osanud, ei saanud või ei tahtnudki kandetala sedamoodi kõveraks keerata, et veoseid lauda nurga taha suunata saaks; seega lõppes raudtee Härma avara õue keskel ja talitaja kummutas vagoneti sisu sinnasamasse. Just nagu selleks, et kolhoosi kontoriks muudetud elutoas istuval esimehel Roomet Põiklikul oleks alati ülevaade, kui palju on naturaalset väetist varutud.

Niisuguse töökorraldusega oli Härma laudast peaaegu puhaslaut saanud, aga tegelikult oli asjal ka hoopiski praktiline pool – niiviisi kõlbas loomadele allapanuks saeveskist toodud saepuru, sest igipõliselt selleks kasutatud põhk, niipalju kui seda üldse oligi, läks nüüd täiega heina kõrvale loomasöödaks. Ning Roomet Põiklik võis endale uhkusega rinnale koputada: rippraudtee ja puhaslaudasüsteemi oli tema välja mõelnud.

Helgi Varik nimetati juba kolhoosi esimestel päevadel karjabrigadiriks. Külanaistes oli see küll algul vastuseisu tekitanud, sest nõnda olid nemad mingi linnast pärit naise alluvateks tehtud, aga üsna peagi selgus, et Helgi oli küllaltki leplik inimene ja oskas kõigiga hästi läbi saada. Pealegi oli maaelu naisele hästi mõjunud, viimasel ajal nii jumet kui ka matsakust juurde andnud: kunagisest nääpsukesest kaame näo ja tütarlapseliku figuuriga linnanoorikust oli üsna kiiresti saanud täiesti keskmine maanaine. Võib-olla ei olnudki selle põhjus niipalju toitumises kui muutunud eluviisis, sest Helgi ja Valdur elasid juba viis aastat nii päeval kui ööl ühe perena ja niisugune eluviis mõjub mitte ainult inimese hingeseisundile, vaid ka kehalisele heaolule. Siiani polnud kumbki tahtnud seda kooselu seaduslikuks vormistada, sest mõlemad tundsid ebamäärast hirmu: see oleks nende vabatahtliku ühenduse ühtäkki muutnud koos elamise kohustuseks, iga kohustus aga võtab inimese vabadusest tüki ära. Valdur väitis juba Härmale tulles, et inimesel pole peale magamisaseme, igapäevase toidu ja mõne kehakatte midagi tarvis; nendegi hankimisega on tegemist ja milleks veel muresid juurde tahta? Kuigi üsna nende ühiselu alguses oli mees siiski veidi vastumeelselt väitnud, et kui Helgi peaks temast rasedaks jääma, on ta nõus Varikust Haraka tegema.

 

„Ei taha! Varik on palju ilusam nimi kui Harakas!” jonnis Helgi moepärast, ise ülihästi teades, et tänu sõjaajal linnatohtri juurde tehtud visiidile temaga niisugust asja ei juhtu. Otsesõnu ta seda Valdurile ei hakanud tunnistama, mingi sisemine uhkus või kius keelas seda teha; pikkamisi aga taipas mees ise, et neil pole vaja järeltulijate pärast muretsema hakata – kuulusid ju mehe arvates ka lapsed nende murede hulka, mida inimene vältima peab.

Peale Helgi käisid loomi lüpsmas ja talitamas veel kaks karjanaist, mõlemad juba aastates taluperenaised – Umbusi Meeta ja Leebaku Tiiu. Laudatööd püüti küll teha nii, nagu seda põlvest põlve oli tehtud, sõnniku õuekärutamine muidugi välja arvatud, aga kohe tekkisid probleemid piimaga. Raudiku koorejaamaks degradeeritud meierei oli jälle ja seekord lõplikult kinni pandud, senine meier Pent Võsamägi, kes siinmail polnud omainimeseks saanudki, koos oma autoga kõige nelja tuule poole kadunud ja linnast käiv tsisternauto hakkas kolhooside piima iga päev rajooni keskmeiereisse vedama. Endises Härma laudas kurnati piim nüüd suurde alumiiniumvanni, mis Roomet Põikliku käsul oli ärandatud tegevuse lõpetanud meiereist. Vann paiknes omaette ruumis, kus Härma Madis oli varem jõusööta ja hobuste kaeru hoidnud; seal oli külm ja talvel külmumise vältimiseks oli mahuti turbapurusse istutatud. Pealtpoolt tuli piimavanni suure vineertahvli ja sellele kuhjatud saanitekkidega külma eest kaitsta, senikaua kuni tsisternauto oma piimaringiga kohale jõudis ja vanni vooliku kaudu tühjaks imes. Sedagi oli juhtunud, et auto suure tuisu tõttu tulemata jäi ja piimavannile jääkoorik peale külmus, pealegi oli laudanaistel küllaga tegemist, et seda piimamahutit iga päev harida, pesta ja kuivatada.

Kolhoosi „Tõusev Koit” esimees Roomet Põiklik ei olnud põllutöös võhik, ta oli paarkümmend aastat tagasi endale asundustalu rajanud ja osanud seda edukalt majandades isegi silma paista. Talu oli enne sõda mingi tunnustuspreemia saanud ja küllap seetõttu valitigi mees kolhoosi juhtima. Põiklik püüdis kõigest väest kolhoosilaeva uppumast päästa, aga riigi toetuse puudumisel oli kolhoosivärk kogu Eestimaal ainult allamäge läinud. Läkski nii nagu uppuval laeval: senikaua kui püsib lootus pinnale jääda, püüavad laevamehed sissetulvavat vett välja pumbata; kui aga selgub, et lekk on nende pingutustest mõõtmatult suurem, lastakse käed rippu ja jäetakse end saatuse hooleks.

Samamoodi oli ka mujal Eestis kolhoosidega sündinud – maal polnud enam töövõimelisi inimesi, sest nooremad olid linna põgenenud; polnud hobuseidki, et vanaviisi põllutöid teha, sest kõikjal valitses loomasöödast suur nappus. Venemaal olid asutatud riiklikud masina-traktorijaamad, mis kolhooside tellimisel põlde harisid, kündsid ja külvasid, ja kiiruga otsustati niisugused ka Eestisse asutada. Paraku pidid aga kolhoosid nende tehtava töö eest ränka raha maksma ja jäid järjest suurematesse võlgadesse, sest nii palju raha polnud kuskilt tulemas. Niimoodi süvendatud maksujõuetus kiirendas veelgi allakäiku ja maainimesed kaotasid lootuse, loobusid kolhoositööst ja püüdsid neile jäetud tillukesel maalapil labidavagudes kasvatatud kartulitest ja lehmapidamisest ära elada. Lehmapidamine oli samuti keeruliseks tehtud, sest kolhoosi maal oli karjatamine ja heinategemine rangelt ära keelatud. Raudikul oli see natuke lihtsam, sest siinseid külasid ümbritsevas riigimetsas leidus mitmeid lodupealseid ja metsalagendikke, kust oma talvine lehmahein kätte saadi.

Sooranna kauplus aga hakkas linna leivatehasest järjest rohkem hapukat vormileiba tellima. Targad riigijuhid olid öelnud, et leib peab töörahva riigis olema odav ja sellest ei tohi puudust tulla. Nüüd avastati, et sedasama odavat leiba söövad kolhoosnike lehmad üsna hea isuga, ja peaasi – leiva ostmiseks nii endale kui ka lehmale piisas kolhoosniku tillukesest sissetulekust. Sest seesama piimaauto, mis kolhooside piima linna vedas, hakkas ka lehmapidajate piima vastu võtma ja kolhoosniku peamine sissetulek tuligi piima müümisest.

Helgil ja Valduril muidugi oma lehma ei olnud, sest töörahva riigis pidi kõik töölistele kuuluma. Nii palju kui Variharaka (just niisuguse nime oli Valdur nende kolmeliikmelisele kooslusele pannud) pere piima vajas, said nad alati siitsamast Härma laudast kätte; kui Umbusil lehm kinni jäi, võttis ka Meeta tööle tulles piimanõukese kaasa, et koju minnes paar-kolm liitrit ühes võtta. Ning kolhoosi esimees Roomet Põiklik püüdis olla vastutulelik inimene ja niisuguse omavoli märkamata jätta – tööinimesi oli kolhoosis niigi vähe, et igast tühiasjast hakata probleemi tegema.

Helgi poeg Peeter oli juba kuueteistkümnene, passi kätte saanud ja Raudiku kooli lõpetanud. Õppimine oli poisil küll üle kivide ja kändude läinud, ja kui ema või Valdur teda tulevikuplaanide koha pealt küsitles, andis ta ebamääraseid vastuseid.

„Jääb kolhoosnikuks, mis muud,” otsustas Valdur, keda poiss polnud küll kunagi isaks nimetanud, aga kes püüdis määraja rolli vähemalt ajutiselt endale võtta.

Helgi vaikis, ja vaikimine on teatavasti nõusolek. Peeter hakkaski jõudumööda mitmesuguseid töid tegema ja poisi auks peab ütlema, et talle polnud elevant ega ükski teine suurem loom käe peale astunud. Kõike ei teinud ta küll ühtmoodi innuga, aga küllap on igaühe tegemiste hulgas neid, mis lihtsalt tüütu kohustusena tunduvad.

Kuid kolhoos „Tõusev Koit” ei õitsenud ega õilmitsenud, nagu kolhooside kohta ajalehtedes kirjutati, vaid sattus järjest suurematesse raskustesse. Päike aga vaatas ülevalt kogu Nõukogudemaa isemoodi sagimisi ja muigas. See ei olnud enam Stalini päike, nagu varem nimetati; too oli juba aasta tagasi kustunud ja selle koha pealt valitses kummaline vaikus, justkui ei osataks veel seisukohta võtta, kuidas Suure Juhi kadumisse suhtuda – kas kergendust tunda või jäädagi teda leinama.

1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22 
Рейтинг@Mail.ru