Arglik kevad

Erik Tohvri
Arglik kevad

1

Soojalaine tuli tubli nädal enne, kui kalender kevade algust kuulutas. Tuli koos tugeva tuulega, mis männid luiteharjal kohisema pani ja ojaäärset palistavate sangleppade raagus võrasid kõigutas, nagu tahaks neid pikaleveninud talveunest üles raputada. Üleöö muutus mets tumedaks, seni kõrged hangeseljad vajusid madalamaks ja õhus oli tunda erilist värskust, mis lõhnas niiskuse ja märja metalli järele. Soe tuul oli kaasa toonud madala pilvituse, mis öö varjul oli terve taeva katnud ja hallide udukoonaldena üle Laanehaua Harinõmme poole tuhises. Seda sügist meenutavat hämarust ei jätkunud õnneks siiski kauaks, juba järgmisel päeval hakkasid pilved oma jooksu aeglustama, pragunesid ja päästsid valla ka päikese, mis oli ühtäkki kuidagi kollasemaks ja soojemaks muutunud.

Juba veebruaris oli seesama, siis veel talviselt jõuetu päike Laanehaua uuelt katuselt lume sulatanud ja jätkas nüüd saabunud soojalaine toetusel kevadist võidukäiku. Mõne päevaga taganes lumi maja äärest kaugemale, nagu oleks kogu talve kestnud kütmise soojus lõpuks ka vundamendikividesse jõudnud ning need nüüd omakorda lund sulatama hakanud. Maja päikesepoolses ääres paljastus pleekinud kulurohi ja selle vahel hakkasid silma kummaliselt hargnevate lehtedega puhmad, mis imekombel olid suutnud rohelust läbi talve säilitada. Päike aga jätkas oma tööd ka kõrgel ojakaldal, koorides seal hangedest välja kõigepealt kanarbikumättad ning hakates seejärel liivast nõlva lumest lapiviisi vabastama.

Oja seevastu magas paksu lume all endiselt sügavat talveund, aga sellelegi pidi varsti lõpp tulema. Ojasängi katvate hangede vahele jäänud lohud muutusid üha tumedamaks ja siis tekkisid lumele veeloigud, mis hakkasid hangi sulatades jõudsalt laienema. Ning ühel hommikul märkas Sander Karm üllatusega, et oja on voolama hakanud. Tõsi küll, see polnud veel kevadine ega ammugi mitte suviselt tuttav veesoon, vaid Laanehaua õueala piirav ojake olnuks just nagu kahekorruseliks muutunud – vana ja õige voolas endiselt kuskil paksu jää all, uus aga veeretas oma üha rohkenevat kollakat vett selle peale tekkinud jääpõhjases sängis, uhtudes kaldahangi ja muutudes üha laiemaks. Oli vaid aja küsimus, millal jää nende kahe vahel sulab ja vooluvesi täisvõimu kätte saab.

Märtsi keskpaik oli juba möödas, aga Sander käis endiselt saeveskis tööl, kuigi oli korduvalt Priit Maasikaga lõpetamisest juttu teinud.

„Sa ju näed, et veel on palke jäänud, need on vaja läbi lasta,” oli Priit mangunud ja sellega pidi nõustuma. Uut töömeest polnud kuskilt võtta, Suurtee Harri aga komberdas veel ebakindlalt ja treenis oma kipsist pääsenud jalga.

„Mine tea, kas temast enam tulijat ongi,” oli Priit arvanud.

„Mis sa enam sellest, eks uued omanikud otsivad uued mehed,” oli Sander lohutanud. Saabuv kevad oli tema ja ettevõtte „Harinõmme Puit” vahele kindla piiri tõmmanud; sinnapoole piiri jäi palgatöö, mida ta oli terve talve teinud, aga millega tal loodetavasti varsti enam asja ei olnud, sest Laanehaual oli tegemist süle ja seljaga. Pärast seda, kui Liis Mellik oli talle poolkogemata oma õnnistatud seisundi üles tunnistanud ja Sander esialgse ehmatuse järel end kogunud ja otsustanud, et ta naist kõigiti toetama hakkab, asus ta väsimatult tegutsema. Kõik puhkepäevad ja õhtudki pärast saeveskitööd kulusid ärklitoa ehitamisele, ning nüüd oli see peaaegu valmis, kui viimistlus ja pooleli elektritööd välja arvata. Ärklitoa kõrvale kavandas Sander pesuruumi, ja sellegi ehitamist oli ta jõudumööda alustanud. Muret tegi aga trepp, mida mööda teisele korrusele pääseda; mees oli seda küll mitutpidi mõõtnud ja rehkendanud, ometi head lahendust leidmata. Esik oli liiga väike, et klassikalist puutreppi teha, ja astmete kinnitamiseks ei tulnud ühtegi head ideed. Seda muret kurtis ta ühel päeval tööl olles ka Priidule.

„Näed, pagana pihta, ameti poolest ma olen küll ehitaja, aga Laanehauale ei oska treppi teha! Otsetrepp tuleks liiga järsk, esik on väike, aga keeruga ei oska niimoodi, et astmeid toetada saaks. Peaks nagu mingi püstine emapuu olema, niisugune palk, et ümber selle, aga seda on keeruline kinnitada… Ja kes selle niimoodi ära hööveldab, et ilus saaks?” seletas Sander kõheldes.

„Emapuu? Aga kui paneksid jämedama raudtoru, mis siis?”

„Kust ma niisuguse võtan? Ja siis on vaja keevitada ja tont teab mis veel! Vinkelrauda ja polte ja…”

„Mul on kodus garaažis üht-teist veel töökoja ajast säilinud. Ja keevitustöö ma teeksin sulle ära ka, see pole küsimus!” Priit mälus vuntsi ja näis meelde tuletavat, mis tal garaažis veel leidub.

„Kui nii saaks, oleks vast hea küll, aga…”

„Mis aga – ma tulen pühapäeval Laanehauale, siis vaatame!”

Kokkulepitud ajal oligi Priit Maasikas Laanehaual, Sander seletas talle oma plaani ja siis mõõtsid ja rehkendasid mõlemad koos, kuidas astmeid paigutada ja kinnitada.

„Kindlasti raudtoru! Mul just paar juppi sihukest jämedat vedeleb, pikem on…” Priit hindas lae kõrgust, siis võttis mõõdulindi ja mõõtis. „Jaa, pikem annab välja küll!”

„Kui ma sulle kinni maksta jõuan… Ja kui sa ei taha, et ma selle eest peaks veel paar nädalat saeveskis töötama, siis oleks hea küll,” arvas Sander. Tõepoolest, Priidu pakutud lahendus hakkas talle meeldima. Toru värviks valgeks, aga puust astmelauad lakiks heledaks, efekt missugune!

Priit ei teinud öeldut kuulmagi, sehkendas mõõdulindiga.

„Me peame selle raudvärgi ära mõõtma ja üles joonistama, siis ma teen kodus valmis. Siin pole sul kindlasti nii kõva voolugi, et keevitada saaks! Otsi paberit ja hakkame peale!”

Sander vaatas, kuidas Priidu käsi pliiatsiga mööda paberit liikus, ja pidi tunnistama, et tehniliste joonistega on see mees rohkem tegelenud kui tema. Säh sulle siis külakooliharidust ja traktoristide kursusi, mis Priidu väitel tema ainuke haridusläte pidi olema! Elu on sellele mehele niisuguseid asju õpetanud, mis temale, ehitajale ja õpetajaharidusega filoloogile, silmad ette annab.

„Eks neid põllutööriistade pulki ole sirgeldatud küll, mis linnast tellitud sai. Kõike ei saanud ju oma töökojas teha,” seletas Priit Sandri imestunud nägu nähes. „Mis sa trepiastme kõrguseks rehkendasid – kaheksateist, jah?”

„Jah, see…” Sander tõstis pea ja jäi kuulatama, keegi oleks nagu autoga õuele sõitnud. „Kes seal…” Tõepoolest, ega Laanehauale sel aastaajal teisi tulijaid ei olnudki, pealegi autoga, ning hetkega muutus Priidu kohalolek Sandrile vastumeelseks. Oleks seda ette teadnud…

Siiski võttis veidike aega, enne kui uksele koputati ja Liis Mellik sisse astus. Priit Maasika autot õues nähes oli ta arvatavasti end veidi koguma pidanud, ja seda tõestas juba naise jutu algus.

„Tere, siitpere rahvas! Ma mõtlesin, et tulen härra Karmile oma võlga tasuma, aga… Ja sina, Priit, olid ju ka asjaosaline.”

„Ma ei tea, mis võlga…” Sandril kulus aega, et ennast Liisi väljamõeldud jutuainele häälestada. Võlga? Ka Priit vaatas tulijat nõutult, taipamata, millest jutt.

„Noh, teie ju kahekesi tõite mu õnnetu punase auto tookord sealt metsa vahelt Harinõmmele! Siis, kui see rattavärk ära lagunes,” lahendas Liis mõistatuse. „Härra Karm ütles, et raha selle töö eest ei võta, ja ma mõtlesin, et teen tänuks koogi! Näe, kui hästi läks, mõlemad oletegi siin.”

„Millal see oli, unustatud juba,” arvas Priit Maasikas ja mugis vurru, Sander aga tabas Liisi pilgu ja muigas. Tõepoolest, külal polnud põhjust teada saada, et nemad on Poe-Liisiga nii lähedased tuttavad. Külajutt on nagu seitsme peaga lohe, kunagi ei või teada, milline neist hammustama tikub.

„Eks siis peab kohvi tegema! Tulge kööki, ma näitan, kuidas see siin majas käib,” ütles Sander muiet ohjeldades. Priit jäi esikusse trepi kandesammast skitseerima, Sander koos Liisiga läksid kööki ja tegid lõbustatult teineteisele silma. „Vesi on siin, kohvipakk siin…” seletas mees valjult, et öeldu tingimata Priidu kõrvu kostaks, ise aga pidas peenikest naeru – Liis oli Laanehaual ju mitugi korda kohvi teinud!

„Mul hakkab vist looma,” ütles Priit Maasikas, kui majaperemees oli tagasi esikusse jõudnud. „Päris keerdtrepp see ei tule, aga…”

„Ega ma keerdtreppi tahagi, seda mööda saab ainult kõveraid asju üles viia!” Sander naeris, Liisi tulek oli ta tuju lausa ülemeelikuks muutnud. Priit õnneks muutust ei märganud, vedas sõrmega mööda äsja tehtud joonist ja seletas:

„Keerukohta jääb neli astet, nende jaoks ma keevitan vinklijupid… Ja kandjate jaoks otsin natuke karprauda, selle paneme siin poltidega külge, siin ju keevitada ei saa…”

Priit Maasikas rääkis, aga Sander ei suutnud kuidagi tema mõttekäiku jälgida. Ta noogutas, et oma huvi asja vastu näidata, aga mõte oli hoopiski köögis, kus Liis toimetas. Priit võtab oma joonise ja sõidab minema, ja siis pole neil vaja enam pimesikku mängida. Ei, siiski – enne tuleb koos kohvi juua. Kolmekesi, tähendab – veel peab mõni aeg olemist ja ütlemisi kontrollima. Aga olgu, see on isegi intrigeerivalt põnev!

„Oled niiviisi nõus, mis?” küsis Priit lõpuks pilku Sandri poole pöörates.

„Jah, muidugi… See on asjalik plaan, jah!”

„Aga mismoodi sina mõtlesid?” pinnis külaline, peremees oli kuidagi imelikuks muutunud. Justkui ei tunnekski enam asja vastu huvi, kuigi oli algul õhinal seletanud, mis ja kuidas.

„Ei, muidugi… Sinu plaan on parem, mina mõtlesin, et kuidagi puupostiga…”

„Mhmh…” urises Priit rahulolematult. „See hakkab sul kriuksuma ja nagisema, metall on ikka kindlam!”

„Just-just!” ruttas Sander kinnitama. „Aga minust poleks selle tegijat olnud, selles on asi.”

Liis paotas köögiust ja kuulutas:

„Kui te seal valmis saate, siis palun kohvile!”

„Nojah, naisterahvas majas, mis meil enam öelda…” arvas Priit, pani mõõdulindi tasku, voltis joonise kokku ja mehed astusid kööki. Ning esimene, mis Sander märkas, oli kaetud laud, millele oli tekkinud kirju lina. Kas tõesti võttis Päikesetüdruk isegi lina kaasa, Laanehaua köögilaud oli seni vaid vakstuga kaetud…

 

Ka Priit tunnetas, et õhus on midagi kummalist, vaatas kordamisi nii Liisile kui Sandrile ja arvas siis heaks oma arvamine välja öelda.

„On mis on, naistega pole just lihtne hakkama saada, aga eks nad teevad meiesuguste elu ikka tüki kenamaks küll!”

Sander vahetas Liisiga pilgu ega suutnud jälle muiet maha suruda. Ning Liis asus kiirustades talitama.

„Ma ei tea, kus siin lauas peremehe koht on… Kus te olete harjunud istuma, härra Sander?”

„Eks ma…” Küsitu taipas alles nüüd, et laua ääres oli vaid kaks tooli. Kolmandat siin majas lihtsalt ei olnud, mööbel oli veel linnast ära toomata. „Oot-oot… Kolmas iste, ma kohe…”

Igivana, mitmeid värvikihte paljastava tabureti oli Sander koos majaga kaasavaraks saanud ja ehitamise juures kasutusele võtnud. Nüüd oli see jälle asja eest ja pärast seda, kui mees oli jalgealuseks kasutatud istme oma töökuuega katnud, kõlbas laua äärde panna. Toolid jäid külaliste jaoks ning siis istusid nad kolmekesi lauas. Sellel troonis ilus ümmargune kook, mida Liis sedamaid tükeldama asus.

„Nii… Kõigepealt teile, härra Sander…”

Võõrastav oli naise suust sellist kõnetamist kuulda ja Sander Karm tundis, et varem või hiljem ütleb ta kogemata midagi niisugust, mis nende pimesikumängu paljastab. Parem oli seda juba nüüd ennetada, vähemalt osaliseltki.

„Liis, kas me teiega mitte „sina” ei rääkinud? Mäletate, tookord autot remontides me leppisime kokku…” ütles mees ja sõnum jõudis pärale, kuigi tegelikkuses oli kõik hoopis teistmoodi olnud.

„Nii oli vist jah… Aga me pole nii ammu kohtunud, et…” vabandas noorik ja naeratas nii, et see Sandri südame hüppama pani. Päikesetüdruk, tõeline Päikesetüdruk!

Priit Maasikas mugis kooki ja oli mõttesse vajunud. Ilmselt kalkuleeris, kuidas ta trepikandjat tegema hakkab, ja peremees pöörduski tema poole.

„Mis sa arvad, millal sul aega on seda rauatööd tegema hakata?”

„Eks ma lähen koju ja hakkan kohe peale, mis seal ikka mökutada! Ei tea, kaugele ma täna jõuan, aga teab mis suur töö see ju pole.”

„Võibolla peaks ma sulle appi tulema?” küsis Sander kõheldes ja lootis kõigest hingest eitavat vastust saada, appiminek oleks tema ilusa päeva ära rikkunud. Ning Priit arvaski:

„Mis seal kahekesi teha, mul käib jõud ka üksi üle.”

Ühist, kõiki haaravat vestlust kohvilauas ei sündinudki, sest Priit Maasikas kibeles lahkuma. Nagu kokkuräägitult ei püüdnud ka teised teda takistada ja pikemalt istuma keelitada. Sander läks Priitu õuele saatma ja too ütles autosse ronides kuidagi mõistatusliku alatooniga:

„Nojah… Head olemist siis teile!”

Pagana pihta, see tahumatuna tunduv külamees oli konspiratsioonist hoolimata vist tõesti tajunud, et ta on Laanehaual liigne. Aga pikemalt ei olnud Sandril aega selle üle mõtiskleda, lõpuks ometi oli ta Liisiga kahekesi jäetud.

„Räägi, tüdruk – kuidas sul on?” küsis mees tagasi laua taha istudes. Liis ei kiirustanud vastama, kehitas Sandrile vaatamata õlgu ja ütles siis napilt:

„Mis mul on – normaalne!”

„Kuidas see… Suurväli, olete kohtunud?” Sander nimetas Harinõmme poeomanikku nimme perekonnanime järgi. Talle tundus, nagu oleks eesnime tarvitamine seda meest Liisiga rohkem sidunud.

„Ei tea, pole näole andnud. Pidi Soomes olema.”

„Aga sina ise? Kuidas tervis on?” Toon ütles naisele enam kui sõnad: kuidas on su rasedusega, kas kõik on korras… Ja vastust andis jälle oodata, Liis oleks nagu sõnu valinud.

„Eks ma… kardan!”

„Mida sa kardad?” küsis mees, tahtes seda teha osavõtlikult. Aga naiseni jõudis ainult küsimuse sisu.

„Jumal hoidku, ma olen varsti nelikümmend kolm täis ja rase! Kas pole siis põhjust karta ja kahetseda, et…” Liis Mellik taipas, et oli oma süüdistava tooniga Sandrile liiga teinud. „Anna andeks, et ma niimoodi… Ma olen viimasel ajal närviline, saa aru…”

„Päikesetüdruk, võibolla on sinu olukorras loomulik, et kardad… Aga kahetseda ei ole sul midagi!”

„Ma ei tea, kuidas ma temaga hakkama saan, rohkem sellepärast.”

„Liis, aga mina loodan sinu kaudu…” Sander viivitas, neid põhjapanevaid sõnu pidi hoolikalt kaaluma. „Mina loodan niiviisi vanaisaks saada! Heaks vanaisaks, usu mind!” ütles mees ja surus julgustavalt naise kätt.

2

Harri Suurtee istus maja seina ääres päikesepaistel ja tundis end mõnusalt. Märtsipäike oli majaesise kõnniteelapikese paljaks sulatanud ja seinaäärse pingi soojaks paistnud, seal oli hea istuda ja vahetevahel oma kipsist pääsenud jäsemeid liigutada. Jalg kuulas juba päris hästi sõna ja lubas peaaegu ilma lonkamata kõndida, käega oli veelgi lihtsamini läinud ja see enam tunda ei andnudki; elu oli aga Harrile õpetanud, et kord kättevõidetut ei tohi kergelt loovutada. Sellepärast, niipea kui Laine silmapiirile ilmus, sigines mehe näole ikka veidi märterlik ilme ja kõndides püüdis ta jala sirge hoida, mis tugevdas lonkamise muljet.

„Sa oled ikka sant mis sant!” ütles naine ja selles ütlemises ei puudunud Harri kõrvu paitav haletsus. Senises abielus oli ta käsutooni küllalt kuulda saanud ja nüüd tundus naise seesugune suhtumine pikka aega oodatud tasuna alati vaikselt allaneelatud alanduste eest. Mees aga ei pidanud paljuks vaprat teeseldes veel lisapunkte teenida.

„Mis see, tühi… Küll ta ära paraneb! Ainult näe – puid ei saa tuua, jalg ei lase veel kummardada.” Selle väite tõestamiseks oli Harri ühel päeval tõesti kuurist puusületäie toonud, aga selle siis kõrgelt kolinaga ahju ette kukutanud.

„Jumal küll! Mis sinuga juhtus, kukkusid või?” tormas Laine teisest toast kohale.

„Ei, aga näe… Ei saa jalga kõveraks teha, sellepärast.”

„Mis sa siis kakerdad, kui sust asja ei ole! Teed endale veel viga, küll ma ise toon need puud!”

Nii oligi Harri omamoodi indulgentsi saanud. Sellega kaasnenud sisemisest kripeldusest sai mees samuti üle, sest oli harjunud ennast vaid möödapääsmatu vajaduse puhul või siis käsu korras liigutama. Kuuris nokitsemine oli iseasi, aga talvel sinna nagunii asja ei olnud. Ning kellel olekski midagi selle vastu, et tema eest hoolitsetakse ja muretsetakse?

„Vaata, et sa siin pingi peal ei külmeta! Ära kogu aeg istu, katsu ikka natuke ringi luugata, niipalju kui saad… Oled sa ikka soojalt riides?” Laine oligi juba trepil, ise paljasääri, kerges kodukleidis ja põllega.

„Ei külmeta, võtan natuke värsket õhku. Talv otsa toas oldud, kopsud oleks justkui umbe läinud…”

„Millal sa tohtri juurde pead minema? Kas ta lõpetab nüüd haiguslehe ära?”

„Ma’i teagi… Ja kuidas ma alevikku perearsti juurde saan…” Haiguslehe lõpetamine oleks Harrile tähendanud jälle saeveskisse tööle minekut; südametunnistusele koputades pidi mees endale tunnistama, et ta saaks seal juba hakkama küll. Võibolla oleks jalale isegi parem, kui pidevalt liikuma hakata. Aga see tähendaks mugavast elust loobumist, jälle sellesse rutiinsesse orav-rattas-rütmi sulgumist ning ka Laine hoolitseva tähelepanu vähenemist kui mitte hoopiski kadumist. Jälle muutuks kõik endiseks, ja mees kohmas: „Ei tea, kas ta tööle kirjutab, see jalaraisk on ikka na’ nadi…”

Laine aga poleks nagu mehe lõpulauset kuulnudki, temal oli oma mõte.

„Alevikku, ma arvan, viib Sander sind autoga! Vaata järele, millal su leht lõpeb, ma helistan talle!” oli naine hakkamist täis ega teinud väljagi, et kevadtuul ta kleiti paisutas ja juukseid sasis. Ning taandus tagasi tuppa alles siis, kui Harri end jalule ajas ning tavalisest rohkem longates värava poole jalutas. Kui aga mees mööda maanteed astudes majast juba eemale oli jõudnud, paranes kõnnak nagu iseenesest, kuigi tee jalge all oli veel sulamata lumekühmudest mügarlik. Ning mõnisada meetrit kõndinud, avastas Harri Suurtee endalegi üllatuseks, et omal jalal liikumine on tegelikult mõnus, parandab tuju ning tekitab ammu unustatud reipustunde.

Oma jälleleitud jala vastupidavuses veendunud, otsustas Harri saeveskini jalutada. Kaks ja pool kuud oli möödunud päevast, mil ta kiirabiga linna viidi, ja nüüd vaevas teda uudishimu – mis seal ilma temata tehtud või muutunud on. Siis, tol õnnetusepäeval, olid sinna suured palgivirnad jäänud – kui palju neist olid Priit ja Sander kahekesi jõudnud läbi lasta? Kindlasti oli tema, Harri Suurtee, puudumine „Harinõmme Puidu” tegevusse oma jälje jätnud, sest Priit oli alailma pidanud kuskil ära käima ja asju ajama ning ega ta nüüdki teisiti saanud. Ja ega Sander üksinda saagida suutnud…

Aga siis, kui igituttav saeveski kogu oma suuruses ja haleduses paistma hakkas, aeglustas Harri tahtmatult sammu: palgivirnad olid kadunud! Tõsi küll, midagi oli veel alles, aga ehk paarikümne palgi jagu, mitte rohkem. Kas laskis Priit palgid lihtsalt minema vedada? Veelgi lähemale jõudes märkas mees aga midagi niisugust, mis ta koguni seisatama ja uudistama sundis: saekaatri õuel oli lumi buldooseriga hunnikusse lükatud ja vabanenud platsil talitasid mingid võõrad mehed.

Maamõõtjad! taipas Harri, nähes kolmjalale toetuvat aparaati. Kas Priit ongi oma ettevõtte maha müünud ja temal tuleb nüüd tööta jääda?

Alles äsja, enne oma õuevärava avamist, oli Harri Suurtee kahjutundega mõelnud, et peab mõnusast laiskelust loobuma ja hakkama jälle tööl käima; nüüd haaras teda ühtäkki sootuks vastupidine tunne – kui äkki teda enam saeveskis ei vajatagi, mis siis saab? Peab koju jääma, ainult Laine lükata-tõmmata ja käsutada. Seni oli ta tõelist tööd teinud, ennast teiste meeste hulgas võrdsena tundnud, ning see oli tema väärikust ja kaalu kahtlemata ka Laine silmis tõstnud. Kui ta nüüd tööta jääb, kaotab sellegi autoriteedikillukese… Seda, et ta niiviisi ka oma palgarahast ilma jääb, ei tulnud Harrile pähegi, sest see, mis ta seni teeninud oli, polnudki nagu tema oma. See kuulus perekonnale, tuli alati jäägitult Laine kätte anda ja rohkem Harril sellega pistmist ei olnud. Küllap sellepärast oligi mehe alateadvuses juurdunud turvaline teadmine, et kogu pere ülalpidamiseks vajalik raha tuleb Lainelt – just nagu polekski vahet, kas tema tööl käib või mitte…

Saeraam töötas ja see igituttav vibreeriv heli tekitas Harri hinges seletamatu nukrustunde. See oli nostalgiline teadmine, et tema on tegijana töömeeste ringist välja jäetud, aga selles oli ka kadedusetaolist tunnet, et nemad seal ilma temata hakkama saavad. Just nagu oleks tema, Harri Suurtee, korraga võõraks tunnistatud, kellest kuskil kohtudes ükskõikselt ja silmagi pilgutamata mööda minnakse. See äkki tekkinud tunne sundis meest saeveski väravas seisatama ja kõhklema – kas üldse minna tuttavasse löövialusesse või hoopis kannal ringi pöörata ja tagasi jalutada?

Aga siis oli juba hilja – saeraami juurest tuli raudteed mööda rullikuid lükates kõigepealt Sander ja tema järel ka Priit uue palgi järele. Ning Sander oli see, kes väraval seisvat Harrit esimesena märkas ja selle peale midagi Priidule hõikas. Siis jätsid mõlemad mehed oma tegevuse ja tulid joonelt otse Harri poole.

„Noh, jälle jalad all, mis? Kas sa ei julge enam sisse tullagi?” Priit oli esimene, kes häält tegi ja, terekäsi pikalt ette sirutatud, tulija juurde astus. Mehine käepigistus andis Harrile julgust ning tekitas sedamaid hoopis kindlama tunde.

„Mõtlesin neh, et tulen ja vaatan, kuidas te siin…”

„Vaatamisest on vähe! Tööle pead tulema, vaat mis!” ütles Sander omalt poolt ja temagi käepigistusest sai Harri tuge. Tõepoolest, siin on ta omainimeseks jäänud, keegi pole teda jäädavalt maha kandnud ega võõraks tunnistanud. Veel enam – siin teda lausa oodatakse, ja Harri Suurtee ütles endalegi ootamatult:

„Eks ma nüüd varsti jah… Kui tohter lubab! Kodus ongi nii igavaks läinud, tahaks ikka tööle…”

„Ja meil on sind tõesti vaja. Näed ju, siin läheb varsti ehitamiseks ja siis on juba enda tarbeks saagimist nii, et hoia alt! Ja see metsamees…” Priit Maasikas vaatas nagu laitvalt Sandri poole. „Tema tahab jälle minema saada, et oma Laanehaua hütist lossi ehitada!”

„Kuule, palk saab läbi!” tuletas Sander meelde ja mehed kiirustasid poolelijäänud tööd jätkama. Ka Harri astus nende kannul – küll aeglaselt, aga hoopis julgemalt, ja üle tema näo käis lai naeratus.

Samal ajal oli Laine Suurtee majas suurpuhastuse ette võtnud. Tavaliselt oli ta seda teinud hiljem, siis kui kevad juba täie õiguse kätte sai ning oli võimalik aknaid avada ja kogu elamisest talvine läppunud õhk välja tuulutada. Aga sedapuhku oli akendest sisse kiirgav varakevadine päike toas hõljuvad tolmupilved varakult ja armutult kätte näidanud ning Lainel kopsu üle maksa ajanud.

„Eks Harri, tema on siin terve talve kohmitsenud ja ennast süganud! Ja mine tea, võibolla on see ka kipsitolm, eks needki ole endast midagi välja andnud…” mõtiskles naine ja asuski tegutsema. Kõigepealt rullis kokku ja viis välja põrandariided, siis haakis akende eest lahti kardinad. Siis pööras magamistuppa ja pani kokku voodiriided, et needki õues pesunööril läbi kloppida. Nüüd, kui Harri oli välja läinud ja esimest korda majast kaugemale jalutanud, oli naisel täielik tegevusvabadus ja ta üritas suuremate töödega enne valmis saada, kui mees tagasi jõuab.

 

„Ja kui ta peaks varsti tulema, siis istugu senikaua köögis, kuni ma jõuan…” mõtles Laine ja otsustas ühe talveks topitud ja kinnikleebitud elutoa akna lahti teha. Suured talvekülmad olid möödas, kevadise pööripäevani oli jäänud vaid mõni päev, ka päike säras juba soojalt ja lootustandvalt. Ning akna ja uksed tuulutamiseks lahti teinud, tassis Laine tubased, talve jooksul tolmunud tekstiilesemed välja nöörile ja kukkus neid klopperiga vemmeldama, ise vahetevahel tee poole pilke heites – ega Harri juba koju tulemas ei ole?

Harri tuli alles siis, kui naine oli jõudnud ahju tule teha, põrandadki niiske kaltsuga üle käia ja praeahjus lõunatoitu soojendades köögilaua ääres istus. Eemalt ei tundnud ta mööda teed lähenevat meest äragi – tulija astus reipal sammul, ja alles siis, kui ta värava taha jõudis, veendus naine, et tegemist on tõesti sellesama mehega, kes tund-poolteist tagasi oli siit sootuks teistmoodi läinud. Just nagu oleks Harri vahepeal täiesti ümber sündinud.

„Noh, kuidas siis jalg vastu pidas? Kus sa käisid?”

„Saekaatris! Seal hakatakse suuri asju tegema, tulevad uued ehitused ja puha,” seletas mees.

„Noh, aga jalg?”

„Mis jalg? Ah soo… Ei, pole tal tühjal enam suurt häda midagi, eks ma lasen ennast nüüd tööle kirjutada.”

„Millal sa tohtri juurde tahad minna?”

„Homme!” kinnitas mees.

„Ma siis helistan Sandrile, et viib, jah?”

„Pole sul enam midagi helistada, mul juba kokku räägitud. Käime homme lõuna ajal ära ja kogu lugu.”

„Ah et… et rääkisid ise ära…” Laine oli pettunud, nii hea oleks olnud oma uudisasja, Veiko toodud mobiiltelefoni kasutada, Sander Karmi ees oleks ta sellega kindlasti mõne plusspunktikese teeninud. Aga nüüd jäi üle vaid päästa, mis päästa annab, ja naine kuulutas: „Ma tulen kaasa, mul on vaja aleviku poes käia!”

Harril polnud selle kohta midagi öelda, siin majas ei olnud tema otsustaja, liiatigi veel Laine käikude määraja. Mehe mõte liikus juba uut ringi mööda: nüüd hakkab ta jälle saeveskis käima ning sealne elu tõotab hoopis huvitavamaks muutuda. Kui nad tõesti uut saeveskit ehitama hakkavad ja sellest terve vabrik tuleb – nii oli Priit seletanud –, siis on tükike Euroopa Liitu tõesti ka Harinõmmele jõudnud. Vähemalt esimene kevadmärk sellest, et elu ka siin, pealinnast ja suurtest teedest kõrvale jäävas kandis muutuma hakkab…

Hoolimata oma pikaldasest olekust ja näilisest mugavusest ei olnud Harri Suurtee sisimas sugugi ükskõikne inimene. Ta ei olnud mässaja, kes talle pandud piiridest mis tahes hinnaga vabaneda tahab, ega ka aktiivne maailmaparandaja, kes on valmis ilusa homse nimel ennastsalgavalt rügama, aga ta jälgis heal meelel televiisorist uudiseid, kus uutest ehitustest ja ettevõtmistest pajatati, ja pidi pärast järjekordset pensionide tõstmist tunnistama, et elu on igatpidi paremaks ja huvitavamaks läinud. Meeleldi oleks mees sellel teemal mõtteid vahetanud, aga kodus ei olnud see lihtsalt võimalik, Lainele oli niisugune arutlemine võõras. Temal olid elu iga tahu kohta omad kindlad arusaamad välja kujunenud ning neid esitas ta vaidlustamatute tõdedena. Pahandusi sellest ei sündinud, Harri oskas keelt hammaste taga pidada. Ainult mõnikord torises mees omaette, kui arusaamad Suurtee peres täiesti risti jooksid:

„Sinust oleks hea poliitik saanud!”

Laine aga oskas sellegi tunnustuseks pöörata ja kuulutas sedamaid:

„Just! Seal Riigikogus oskaks ma palju kõvemat häält teha kui mõni mühkam, kes ainult suurt palka võtab. Ja mõnele ministrile ma annaksin kindlasti silmad ette!”

1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18 
Рейтинг@Mail.ru